Kui tööandja saadab oskustöölisest töötaja välismaale pikemaks ajaks tööle, mitte vaid lühikesse lähetusse, siis üldjuhul tuleb talle maksta töötasu sealses kollektiivlepingus oskustöölisele ette nähtud kuu- või tunnitasu alammäära järgi.
Palgaküsimus võib muutuda päevakajaliseks ja teravaks, samuti tekitada üksjagu vastakaid vaidlusi, mida omakorda peavad hekseldama erinevad kohtuastmed. Just seesugune juhtum, mis on kestnud juba mitu aastat, on jätkuvalt menetluses. Jõudnud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi ja sealt uuesti ringkonnakohtusse tagasi. Lõplikku lahendust seega veel pole, ent vaie iseenesest võiks ajendada nii tööandjaid kui töövõtjaid sarnaseid olukordi juba töölepingut sõlmides välistama.
Saamata jäänud töötasu
Aleks alustas 2013. aasta juulis tööd puusepp-torulukksepana, töötasuks lepiti 700 eurot kuus. Tööandja lähetas ta otsekohe tööle Rootsi Kuningriiki, kus mees töötas 23. juulist 2013 a. kuni 14. detsembrini 2014 a. Seejärel puhkas Aleks 19. jaanuarini 2015, mille lõppedes ilmnes, et tööandjal polnudki enam mehele tööd anda. Niisiis otsustas Aleks samal aastal enne jõule töölepingu erakorraliselt üles öelda, lähtudes töölepingu seadusest.
Jaanuaris 2017. aastal pöördus Aleks Harju Maakohtusse, paludes tööandjalt välja mõista töötasu, mis hõlmas enam kui aastast ajavahemikku 1. detsembrist 2013 kuni 14. detsembrini 2014.
Tööandja oli talle maksnud selle perioodi eest 12 443,46 eurot. Kuna Aleks töötas ehitusala oskustöölisena, siis tema arvates olnuks õige maksta talle töötasu Rootsi üleriigilise ehitusala kollektiivlepingu järgi 2803 eurot. Eelnimetatud tööperioodi arvestades oleks kogusumma olnud 35 037,50 eurot. Mees soovis, et tööandja maksaks saamata jäänud töötasu 22 594,40 eurot.
Kollektiivlepingust lähtudes on Rootsi ehitusala oskustöölise miinimummäära tunnitasuks 140 Rootsi krooni ehk 15,14 eurot. Aleksi arvutuste kohaselt oleks pidanud tööandja tasuma talle 2074 töötunni eest kokku 31 400,36 eurot. Tööandja leidis, et Aleksi nõue on aegunud ja seda pole põhjust menetleda. Kokku oli talle töötasuna makstud 36 599,38 eurot.
Aleks ei töötanud kogu vaidlusaluse aja Rootsis, vaid ootas järgmise töö võimalust Eestis, kus ta tööd ei teinud. Ka Rootsis tegi ta tööd vaid kindlal töögraafikusse märgitud ajal. Pealegi leidis tööandja, et kuna Aleks oma puusepa või torulukksepa erialast või tööalast kvalifikatsiooni ei tõendanud, siis ei kohaldunud talle Rootsi kollektiivleping, vaid Eesti Vabariigi õigus.
Harju Maakohus mõistis Aleksi kasuks tööandjalt välja töötasu tasaarvestusena tema menetluskulu katteks 560,25 eurot.
Kuupalk või tööajapõhine arvestus
Töölepingule kohalduva õiguse määramisel tuleb juhinduda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 2008. aasta määrusest, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades. Selle järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on valinud ehk Aleks ja tema tööandja valisid töölepingu töösuhtele kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse.
Kuna Aleksil on kolmanda kategooria sanitaartehnika lukksepa kvalifikatsioon ja selles ametis pikaajaline töökogemus, siis töötas ta oskustöölisena vähemalt torulukksepa töökohal. Seega leidis mees, et tööandjal oli kohustus maksta töötasu kollektiivlepingus ettenähtud alammääras ehk 15,14 eurot tunnis. Talle maksti töölähetuse ajal päevaraha, mida ei saa pidada töötasuks. Välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot päevas. Selles ulatuses tuli Aleksile seda arvestada.
Harju Maakohus leidis, et mehe töötatud päevade ja tundide aluseks tuleb võtta tööandja esitatud igakuised töögraafikud, millest lähtuvalt tegi ta vaidlusaluses ajavahemikus tööd kokku 1496,5 tundi. Tööandja pidanuks maksma talle töötasuna 22 657,1 eurot, ent mees sai 10 419,9 eurot. Sestap tuli veel tasuda 12 237,72 eurot.
Kuna Harju Maakohus võttis Aleksi töötasu arvutuse aluseks tööajapõhise ehk summeeritud tööaja arvestuse (töötasu makstakse töötatud tundide ja tööaja graafiku alusel), siis palus mees maakohtu otsuse tühistada. Töölepingu kohaselt oli tööandja kohustatud talle maksma tasu kuupalgana ja andma talle tööd 8 tundi tööpäevas. Sellest lähtudes arvestas Aleks, et ta töötas vaidlusalusel ajavahemikul kokku 2074 tundi. Töötasu pidanuks olema 31 400,36 eurot, millele lisandus päevaraha 5816,20 eurot (kokku 37 216,56 eurot).
Tööandja omakorda palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles Aleksi nõue rahuldati, ja saata see maakohtule uueks lahendamiseks. Kumbki osapool vaidles teineteise kaebusele vastu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2018. aasta juulis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
Aleks ei leppinud, et kohtud tema töötasu ja päevaraha nõuet ei rahuldanud ning leidsid ekslikult, et ta töötas summeeritud tööaja arvestusega ja talle tasuti tunnitasu alusel. Ta ei nõustunud ka ringkonnakohtu seisukohaga, et ootetunde ei pidanud tööandja talle Rootsis kehtiva määra järgi hüvitama.
Tööandja vaidlustas samuti ringkonnakohtu otsuse, ent ei esitanud seda nõuetekohaselt ega kõrvaldanud puudusi, mistõttu jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
Mida otsustas Riigikohtu Tsiviilkolleegium?
- Sama ringkonnakohus peab asja uuesti läbi vaatama ja leidma põhjendatud seisukoha, kas tööandjalt tuleb mõista välja töötasu kollektiivlepingus oskustöölisele ettenähtud kuu- või tunnitasu alammäära järgi. Vaja on selgitada, kas lisaks töötasu alammäärale kohalduvad asjas ka Rootsi õiguse, sealhulgas kollektiivlepingu muud imperatiivsed sätted, mis tagavad töötajale Eesti õigusega võrreldes suurema kaitse.
- Töölepingu järgi oli Aleksi töö tegemise kohaks Eesti ja töölepingule kohaldatakse Eesti õigust. Tema tegi tööd ainult Rootsis. Kooskõlas Rooma I määruse 593/2008 teatud paragrahvides sätestatuga kohaldub töötaja töötasule kollektiivlepingus ettenähtud oskustöölise töötasu alammäär. Millise riigi õigus töölepingule Rooma I määruse järgi aga kohaldub, selleks tuleb võrrelda Eesti ja Rootsi õiguse imperatiivsete sätetega töötajale ettenähtud kaitset.
- Rootsi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud, seda reguleeritakse kollektiivlepingutega. Kuna Aleks töötas Rootsis, siis tööandjal oli kohustus tagada töötasu kollektiivlepingus oskustöölisele ette nähtud alammääras. Samuti ei saanud Aleksi töötamist pidada töölähetuseks. See tähendanuks, et tema kui töötaja oleks saadetud tööülesannete täitmiseks oma tavapärasest töö tegemise kohast erinevasse kohta (sh välisriiki).
- Kohtud oleksid pidanud asja lahendamiseks tegema kindlaks, kuidas pooled tööaja ja töötasu arvutamise kokku leppisid. Ainuüksi tööandja väide ja tõendid, et Aleks töötas väidetust vähem töötunde, ei andnud alust välja mõista töötasu tunnimäära alusel ja tegelikke töötunde arvestades. Kui töötaja töötas täistööajaga ja kokku oli lepitud kuutasu, siis on tööandjal kohustus seda teha. Kui töötaja töötas täistööajaga (sh summeeritud tööaja arvestuse korral), kuid tööandja ei kindlustanud teda tööga ajalises mahus, siis tuleb maksta keskmist töötasu. Töötaja ei või jääda ilma kollektiivlepinguga ettenähtud kaitsest, mistõttu võib kollektiivleping kohalduda ka olukorras, mil töötaja tööd ei teinud, vaid oli selle ootel.
- Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas tööandjalt tuleb välja mõista töötasu kollektiivlepingus oskustöölisele ettenähtud kuu- või tunnitasu alammäära järgi. Vaja on selgitada, kas lisaks töötasu alammäärale kohalduvad asjas Rootsi õiguse, sh kollektiivlepingu muud imperatiivsed sätted, mis tagavad töötajale Eesti õigusega võrreldes suurema kaitse.
