Kui töötaja peab olema tööandjale tööülesannete täitmiseks kättesaadav väljaspool tööaega, siis on tegemist valveajaga. Praktikas on valveaja kontseptsiooni kasutatud eelkõige meditsiinitöötajate puhul, kuid selle kasutamine on sagenenud ka teistes valdkondades.
Töölepingu seaduse § 48 lõige 1 näeb ette reegli, et kui töötaja peab olema kättesaadav tööülesannete tegemiseks väljaspool tööaega, tuleb töötajale maksta selle aja eest vähemalt 1/10 tema tavapärasest töötasust. Ehk tegemist on ajaga, kus töötaja küll oma tavapäraseid töökohustusi ei täida, kuid mil ta peab olema valmis selleks, et kui tööandja teda teavitab, tuleb töötajal asuda oma tavapäraseid töökohustusi täitma.
Oluline on tähele panna, et kuigi sellel ajal, kui töötaja ootab tööandja teavitust, töötaja otseselt tööd tegema ei pea, siis tegelikkuses pole ta sellisel perioodil ka lõpuni vaba valima oma tegevusi ja sageli ka asukohta. Seda seetõttu, et tihti on vajadus reageerida lühikese ajaperioodi jooksul, mis takistab töötajal minemast oma kodust või töökohast kaugemale.
Nii on ka Euroopa Kohus selgitanud oma arvukates otsustes, et kuigi valveaeg on eraldiseisev mõiste, ei saa tegemist olla puhkeajaga, sest töötaja ei ole sellel ajal vaba ise otsustama oma tegevuse üle. Lisaks, kuivõrd tööaja ja puhkeaja mõistete sisustamisel lähtutakse Euroopa Liidu direktiivist 2003/88, kus töö- ja puhkeaja suhtes n-ö vahepealset aega ettenähtud pole, siis sellises olukorras, kus töötaja peab justkui ootama töö saamist, tuleb sellist aega käsitleda tööajana, arvestades et töötajale on sel ajal seatud piirangud selliselt, et need mõjutavad objektiivselt ja väga oluliselt töötaja võimalust sel ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.
Kuna valveaja puhul on tegemist tulenevalt eeltoodust siiski tööajaga, tuleb töötajale selle aja eest maksta ka tasu, mis võib olla väiksem kui töötaja tavapärane töötasu (arvestades, et töötaja kodus justkui tööd oodates tööd veel ei tee). Euroopa Liidu tasandil on valveaja tasu määr jäetud liikmesriikide enda otsustada. Eestis tuleb tööandjal töölepingu seaduse kohaselt tagada töötajale valveaja eest vähemalt 1/10 tema tavapärasest töötasust. Seejuures tuleb silmas pidada, et kui töötaja valveajal on valmis reageerima tööandja kutsele, siis alates töö tegemise alustamisest tuleb töötajale juba maksta tema tavapärast töötasu ning selle aja eest enam töötasu vähendatud määras maksta ei saa.
Oluline on märkida, et valveaja kasutamise puhul tuleb lähtuvalt Euroopa Kohtu seisukohast olla tähelepanelik, arvestades et valveajana ei saa käsitleda aega, kus töötaja küll tööd ei tee (justkui ootab töö saamist), kuid asub tööandja poolt määratud töö tegemise kohas (töökohas kohapeal) ja on valmis koheselt töö tegemisega alustama, kui selline vajadus tekib. Seda seetõttu, et sellisel juhul peab töötaja viibima eemal oma sotsiaalsest keskkonnast ja perekonnast ning tal on vähem vabadust oma ajaga ümber käia kui siis, kui tema tööalaseid teeneid ei vajata. Sellist aega tuleb täies ulatuses käsitleda tavapärase tööajana, mida tuleb tasustada tavapärase töötasuga. Peamine erisus seoses valveajaga seisnebki selles, et valveaja puhul peab töötaja olema valmis küll tööandja korraldusele reageerima, kuid ta ei pea viibima tööandja poolt määratud kohas ehk vähemalt teatud osas on vabam valima oma tegevusi.
Kuna ka valveajal valves olekut tuleb käsitleda kui tööaega, siis selle aja võrra tuleb tegelikku töö tegemise aega vähendada, arvestades töölepingu seaduse §-des 51 ja 52 sätestatud igapäevast ja iganädalast puhkeaega ning summeeritud tööajaarvestuse puhul ka summeerimisperioodi kohta ettenähtud puhkeaega. See tähendab, et tööandja peab eriseaduste puudumisel andma töötajale igal juhul tavapärase tööaja ja valveaja tundide liitmisel puhkeaega 11 tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul ning 7-päevase ajavahemiku kohta 48 tundi järjestikust puhkeaega (kusjuures summeeritud tööajaarvestuse puhul on see 36 tundi).
Eelnevast tuleneb, et igal juhul ei ole tööandja ja töötaja vahel võimalikud kokkulepped, kus töötaja oleks näiteks iga päev valveajal peale tegeliku tööpäeva lõppu kuni uue tööpäeva alguseni, samuti pole võimalikud näiteks kokkulepped, et töötaja on kogu aeg kättesaadav juhuks, kui väljaspool tööaega peaks esinema töökohas alarm ning töötaja peaks olema valmis häirekeskuse kõne vastu võtma. Küll aga on tulenevalt eeltoodust näiteks juhul, kui töötaja töötab päevas 8 tundi, võimalik rakendada sel päeval teda veel ka valveajale, kuid seda kindlasti mitte kogu ööpäevas allesjäänud tundideks, vaid siiski järgides eeltoodud töö- ja puhkeaja regulatsioone.
Eeltoodust tuleneb, et tegelikkuses ei ole valveaja kontseptsioon päästeparveks juhul, kui näiteks ettevõte pakub oma klientidele tavapärase tööajaga töötavate töötajatega 24/7 toimivat mistahes teenuse tõrke abi. Kuigi sellisel juhul oleks ettevõtte sooviks, et juhul kui tema kliendid abi ei vaja, saaksid töötajad seni olla valveajal (näiteks öötundidel), siis tulenevalt eeltoodust läheksid sellise korralduse puhul töö- ja puhkeaja normid lõhki ehk rakendada tuleks ettevõttes siiski muid lahendusi. Näiteks on võimalik jagada tööpäevad erinevates vahetustes töötavate inimeste vahel ära selliselt, et kogu päev oleks kaetud või muuta tööprotsesse selliselt, et teatud päeva osas ei oleks tarvis tööd teha.
