Küsimus: tööandja ja töötaja, kes asus ettevõttes tööle, sõlmisid varalise vastutuse kokkulepe vastavalt töölepingu seaduse § 75. Nüüdseks endine töötaja ei ole tööandjaga ühel nõul kuna ei saa aru, kust jookseb piir ehk, mida tähendab süüst olenemata. Tööandja rahaline nõue tekkis peale töölepingu lõppu. Ettevõttes läbi viidud auditeeritud inventuur teostati vigadega, nende ilmnemisel teavitati koheselt ka otsest juhti. Inventuuri käigus tulid välja hinnalised varuosad ja asjad, mis ulatusid aastasse 2019, kui lahkunud töötaja veel ei töötanud ettevõttes.

Lahkunud töötaja tööle asumisel teostati inventuur, kus ta osales. Uue töötajana puudus tal õigus ja pädevus lao inventuurides korrektuure teha. Talle anti allkirjastamiseks inventuuri paberid, kus kinnitas lao seisu. Nüüd lao seisu inventeerides, tulid välja ka vanad vead.

Töötaja küsimusele, kas tegu oli pettusega, tööandja ei vasta. Ettevõtte poolt tellitud auditeeritud inventuuri tehti parandused. Laoparanduste tegemisel osales inimene, kellel puudus varalise vastutuse leping. Kus kohast jookseb süüst sõltumatuse piir, kui tööandja rikub varalise kokkuleppe lõiget 2 punkti 3? Varalise vastutuse kokkulepe on kahepoolne ja punktid peaks olema täidetud mõlemapoolselt.

Vastab tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist Vladimir Logatsev:

Töölepingu seaduse kohaselt jaguneb töötaja varaline vastutus kaheks:

• üldine alus ehk süüline vastutus ja
• erisus – lepinguline ehk varaline vastutus.

Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi (TLS § 72). Seega tuleb kahju hüvitamise üldistele alustele tuginemiseks tööandjal esmalt tuvastada, milline töötaja oma kohustusi rikkus. Kui kahju tekitaja on tuvastatav, tuleb tööandjal kontrollida, kas kahju põhjustati tahtlikult või hooletusest.

Töölepingu seaduse § 74 järgi vastutab töötaja täielikult ainult tahtliku rikkumise korral, hooletuse puhul on töötaja vastutus üldjuhul piiratud. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.

Lepingulise ehk varalise vastutuse puhul sõlmib töötaja tööandjaga varalise vastutuse kokkuleppe (TLS § 75), mille kohaselt vastutab töötaja tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst.

Kust jookseb varalise vastutuse süüst sõltumatuse piir?

Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Varalise vastuste kokkuleppe puhul võtab töötaja olenemata süü vormist ehk sõltumata sellest kas kahju tekkis hooletusest, raskest hooletusest või tahtlikult toime pandud rikkumisest, vastuse kahju tekkimise eest.

Teisisõnu kui süülise vastutuse puhul peab tööandja esmalt hindama, kas kahju tekkis töötaja hooletusest, raskest hooletusest või tahtlusest ning seetõttu on töötaja vastust ka piiratud, siis varalise vastuste kokkuleppe puhul vastutab töötaja kahju eest olenemata sellest, kas kahju tekkis kogemata hooletusest või tahtlikult.

Varalise vastuste kokkuleppe sisu selgitus

Töölepingu seaduse § 75 kohaselt kehtib varalise vastutuse kokkulepe üksnes siis, kui:

• see on sõlmitud kirjalikult (kas eraldi dokumendina, kuid võib ka töölepingus);
• kui see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (vara kirjeldus, asukoht ja aeg, millal selle eest vastutatakse). Sätte eesmärk on välistada ebamõistlikud ja töötajat ebaproportsionaalselt koormavad kokkulepped, näiteks ei saa töötaja vastutada kõige eest ja alati. Töötaja ei saa vastutada vara eest, mille suhtes tal puudub või puudus kontroll (nt enne töösuhte algust tekkinud varade kahjustumine või puudujäägid);
• töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil (nt saab töötaja vastutada talle kasutamiseks antud mobiiltelefoni, arvuti, raha, auto jm eest, kuid ei vastuta vara eest, millele on ligipääs ka määramatutel isikutel, või millele on juurdepääs avalik);
• kui on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris (kokkulepe peab nägema ette selge rahalise summa, millest suuremat summat ei ole tööandjal õigus vara mittesäilimise eest töötajalt sisse nõuda. Kui näiteks kahju on alla kokkulepitud ülempiiri, on tööandjal õigus nõuda töötajalt summat, mis vastab tegelikule kahjule. Kui kahju on suurem, saab tööandja nõuda lisaks kahju hüvitamist, kuid sel juhul peab tõendama töötaja süüd);
• tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist (hüvitis peab olema proportsioonis vastutuse rahalise ülempiiriga).

Juhul, kui varalise vastutuse kokkulepe ei vasta kas või ühele neist tingimustest, ei saa seda kokkulepet lugeda töölepingu seaduses sätestatust lähtuvalt kehtivaks ja tööandja ei saa sellele tugineda.

Kui töötaja leiab, et ta varalise vastuste kokkulepe ei ole kehtiv ning tööandja kahjunõue on alusetu, kuid tööandja leiab, et töötaja on siiski kahju tekitanud, siis on töösuhte pooltel õigus pöörduda töövaidlusorgani poole. Töövaidlusorgan on pädev hindama kas varalise vastutuse kokkulepe on kehtiv ning kas sellel alusel on töötajalt võimalik kahjunõue sisse nõuda.