Töölepingulistes suhetes kehtivad töötasu maksmise aja, koha ja viisi üldreeglid on sätestatud töölepingu seaduse §-s 33. Tegemist on kõigile töölepingutele kohalduvate üldiste põhimõtetega, mida tuleks praktikas kindlasti järgida.

Viidatud sätte esimese lõigu kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. See tähendab, et üldreegliks loetakse igakuine töötasu maksmine, kuid kui pooled soovivad, siis nad võivad kokku leppida ka sagedamas tasustamises. Küll aga ei ole lubatud igakuisest perioodist pikemas maksmise ajas kokku leppida.

Kui eeltooduga praktikas tavaliselt probleeme ei esine, siis veidi keerulisem on olukorraga, kui palgapäev satub riigipühale või puhkepäevale. Sellisel juhul loetakse seaduse kohaselt palgapäev saabunuks riigipühale või puhkepäevale eelneval tööpäeval.

Eraldi regulatsioon on sätestatud tööandja majandustulemustest sõltuvale tasule – praktikas tuntud kui erinevad lisatasud, tulemustasud, boonused jms tasud, mille suurus sõltub tööandja tulemustest. Kuivõrd sellist liiki tasu maksmine eeldab eelnevalt tööandja majandustulemuste teadasaamist, on seadusandja määranud, et tööandja majandustulemusest maksmisele kuuluv osa tuleb töötajale maksta pärast osa kindlaksmääramist, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel tööandja majandusaasta aruande kinnitamisest. Seega sellise tasu maksmise/kättesaamise periood võib osutuda küllaltki pikaks.

Töötaja töötasu ja muud tasud tuleb kanda töötaja määratud pangakontole, kui ei ole kokku lepitud teisiti.