Juba mõnda aega on teemaks olnud nn ettemaksupiirangutega seotud küsimused ehk see, kas kaupleja peaks saama nõuda tarbijalt ka enama kui 50% ettemakse tasumist või mitte.

Piirangule on olnud nii toetajaid kui ka vastaseid, kuid enamasti on ühel meelel oldud vähemasti selles, et praegune regulatsioon õiguslikult ei tööta ega ole kokkuvõttes kasuks ei tarbijatele ega ettevõtjatele. Ettemaksu 50% piirangu probleem võlaõigusseaduses on olnud õhus teravamalt juba ligemale kaks aastat.

Selle käigus on tõusetunud mitmeid eriarvamusi ettevõtjate ja järelevalve teostajate vahel, mille hulgas on nii neid, kus lahendus on leitud, kuid neidki, mis jäänud lahenduseta. Seetõttu on seaduse kiire muutmine ka kaubanduskoja arvates igati tervitatav ning arvestades eelnõu viimases versioonis väljapakutud lahendust ka ettevõtjatele sobiv.

Lisaks on meie hinnangul ettemaksult praegusel kujul piirangu kaotamine ka vastavuses kohalike ja rahvusvaheliste kaubandustavadega. Vaevalt tuleks täna keegi selle peale, et maksta pool bussipiletist sõidu alguses ja teine pool lõpus.

On mitmeid valdkondi, kus tavaks, et toote või teenuse eest makstakse 100% ette ning seda aktsepteerivad ka tarbijad, sest see on mugav ja tehingu kulusid arvestades tihti ka soodsam. Samuti on neid valdkondi, kus tasu makstakse täielikult pärast teenuse või kauba saamist või lepitakse kokku ettemaksus, mis jääb oluliselt alla poole ostuhinnast.

Teisalt on õigus neilgi, kes väidavad, et täieliku ettemakse tasumise korral suureneb tarbijate risk. Kuid, kas riski maandamise nimel peaks olema kõik muud variandid keelatud? Miks keelata nt seda, kui tarbija ise valib erinevate makseviiside hulgast täieliku ettemakse tasumise, sest see on mugavam ja võib-olla pakub kaupleja sel juhul toodet või teenust ka mõnevõrra odavamalt.

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muudatustega eelnõu on tänaseks jõudnud Riigikogu lauale ning kannab numbrit 813 SE. Eelnõus on mitmeid olulisi muudatusi ning üks neist ettemaksupiirangu kaotamine võlaõigusseadusest.

Et tarbija huvid põhjendamatult ei kahjustuks, täieneb kompromissi tulemusena tarbijakaitseseadus. Enam ei oleks rohkem kui 50% ettemaksu kohta sõlmitud lepingud tühised, kuid üldjuhul tuleks tarbijast kliendile siiski pakkuda ka ühe maksevariandina kuni 50% ettemakse tasumist.

Seletuskirjast võib lugeda, et õigusselguse saavutamiseks lepingulistes suhetes viiakse seni VÕS § 213 lg 4 sätestatud keeld muudetud kujul üle tarbijakaitseseadusesse. Sisuliselt tähendab see, et poolt ostuhinda ületava ettemaksu nõudmise piirang kujutab endast edaspidiselt vaid avalik-õiguslikku keeldu, mille rikkumine annab järelevalve teostajale (Tarbijakaitseametile) õiguse teatud juhtudel kauplejat karistada, kuid millega vastuollu minek ei mõjuta tarbijaga sõlmitud lepingu kehtivust.

Tarbijakaitseseadusesse lisatav uus säte hakkaks seaduse jõustudes nägema välja sarnaselt:

Tarbijale müügi ja tarbija töövõtu korral on keelatud kokku leppida suuremas ettemaksus kui pool ostuhinda või töövõtjale makstavat tasu. Esimeses lauses nimetatud keelu rikkumine ei too kaasa ettemaksu kokkuleppe tühisust. Üleeelmises lauses toodud kokkuleppe (üle poole ettemaksu tasumine) keeldu ei kohaldata, kui:
1) lepingu kogusumma on väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära,
2) poolt ostuhinda või töövõtjale makstavat tasu ületava ettemaksu tasumine on lepingu olemust arvestades mõistlik või
3) kui tarbijale pakutakse lepingu sõlmimisel ühe võimalusena tasuda ettemaksuna kuni pool ostuhinnast või töövõtjale makstavast tasust.

Nagu näha on tarbijakaitseseadusesse lisatav poole ettemaksu nõudmise piirang siiski seni võlaõigusseaduses sätestatust mõnevõrra erinev, võttes arvesse seda, et teatud juhtudel on täie ostuhinna või töövõtjale makstava tasu suuruse ettemaksu nõudmine lepingu olemust arvestades põhjendatud ning ka tarbija enda huvi võib olla suunatud sellele, et ta saaks ettemaksu tasuda täies ulatuses, mistõttu pole õige senine absoluutne ettemaksu piirang.

Samuti võiks ettemaksu tasumist nõuda ka suhteliselt väiksemate summade puhul ning siis, kui üle poole ettemaksu tasumise võimalus oli vaid üks mitmest. Näiteks on lubatud sellised olukorrad, kus tarbija saab valida kas maksta 50% kohe ja 50% kauba kätte saamisel või maksta 100% kohe. Kui selline valik on antud, ei ole tegemist keelu rikkumisega.

Samas eelnõus on veel mitmeid teisi muudatusi. Enamik neist on otsesemalt või kaugemalt seotud erinevate direktiivide ülevõtmisega, milledest mõnede osas oleks ilma muudatuseta Eestit tõenäoliselt ootamas ka rikkumismenetlus.

Üks olulisemaid neist puudutab arvete tasumise tähtaega, kui vastavas ei ole varem kokku lepitud. Nimelt ütleb direktiivi 2000/35/EÜ art 3 lõige 1b, et liikmesriigid tagavad, et kui maksekuupäeva või tähtaega ei ole lepingus kindlaks määratud, tuleb intressi hakata maksma automaatselt ilma, et selleks oleks vaja meeldetuletust.

Kehtiva võlaõigusseaduse, täpsemalt selle § 82 lg 3 järgi, tuleb kohustus, mille täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene võlasuhte olemusest, täita mõistliku vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Võrreldes direktiivist tuleneva regulatsiooniga on leitud, et see ei ole piisavalt täpne. Lisatava paragrahvi järgi muutub tasu kokkuleppe puudumise korral sissenõutavaks hiljemalt 30. päeval alates arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest. Seda siiski vaid juhul, kui võlgnik ei saa arvet enne kauba, teenuse või muu hüve kätte (nt kasutuslepingute puhul) saamist või kui ta on kauba, teenuse või muu hüve kätte saanud, kuid pole selge, millal arve tema kätte jõuaks.

Sellistel juhtudel hakatakse tähtaega lugema alates hüve kättesaamisest. "Kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel:
1) alates arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest;
2) kauba, teenuse või muu hüve saamisest, kui arve või muu makseettepaneku võlgniku kätte jõudmise aeg ei ole selge või kui võlgnik saab arve või makseettepaneku enne kauba, teenuse või muu hüve saamist;…".

Kokkuvõtteks võib öelda, et vastava muudatuse lisamine tähendab küll õigusselguse paranemist, kuid seevastu olulisemaks muutub ilmselt kokkulepete tähtsus.

Kui soovite, et tehingule kohalduksid teistsugused maksetingimused, on soovitav need võimalikult täpselt ka kokku leppida ja kirjalikult vormistada. Vastav muudatus seaduses puudutab ka tarbijatega sõlmitud lepinguid.

Lisaks eelnevale puudutab eelnõu ka tüüptingimuste regulatsiooni.

Tutvu ka: eelnõu ja seletuskirjaga