Jäätmeseaduse kohaselt on rehvide tootja kohustatud tagama vanarehvide kogumise. See tähendab, et rehvide tootja peab tagasi võtma sama liiki rehve, sõltumata sellest, millist kaubamärki rehv kannab ning kas vanarehvide tagastaja kavatseb osta uusi rehve. Rehvide tootjaks loetakse ettevõtet, kes valmistab rehve või veab Eestisse rehve sisse. Seega on rehvide tootja ka uusi või kasutatud rehve Eestisse toov ettevõte.

 

Jäätmeseadus ütleb, et vanarehvide kogumisega seotud kulud kannab tootja või tootjate ühendus. Seega on tootja kohustatud piiramatus koguses võtma tagasi vanarehve nii rehvide kasutajalt, mootorsõidukite ja rehvide hooldustöökojalt, kohalikult omavalitsuselt kui ka kohaliku omavalitsuse jäätmejaama lepingu alusel haldavalt jäätmekäitlejalt.

 

Eelnõu seletuskirjas on aga välja toodud, et praktikas küsivad hooldustöökojad ja jäätmejaamad vanarehvide tagastamise eest sageli raha. Kuna rehvide hinna sees on juba rehvide tagastamisega seotud kulud, siis ei peaks rehvide kasutaja maksma kaks korda ühe ja sama teenuse eest. Seetõttu täpsustatakse eelnõuga praegust vanarehvide tagastamise korda ning öeldakse otse, et hooldustöökojad, kohalikud omavalitsused ja jäätmejaama haldajad peavad vanarehvid võtma tagasi tasuta. Eelnõu koostajate hinnangul ei kaasne viimati nimetatud isikutele vanarehvide kogumisega märkimisväärseid kulutusi, sest nad saavad vanarehvid tasuta tootjale üle anda.

 

Praegu on rehvide tootja kohustatud rajama igasse Eesti maakonda vanarehvide kogumispunktid, kusjuures rehvide kogumispunkt peab asuma vähemalt igas linnas, alevis ning üle 1500 elanikuga alevikus. Seega on minimaalne kogumispunktide arv hetkel 76.

 

Eelnõuga soovitakse mõnevõrra muuta vanarehvide kogumispunktide rajamise kohustust. Uue sõnastuse kohaselt peab tootja endiselt rajama igasse linna ja alevisse vanarehvide kogumispunkti, kuid aleviku asemel peab kogumispunkt asuma üle 2500 elanikuga kohaliku omavalitsuse territooriumil. Eelnõu koostajate sõnul on muudatuse põhjuseks kavandatav haldusüksuste reform, mille tulemusena kaob mõiste "alevik".

 

Aasta alguse seisuga oli Eestis 86 kohalikku omavalitsust, mille elanike arv oli üle 2500. Lisaks on Eestis viis linna, kus elab alla 2500 inimese. Seega suureneb eelnõu jõustumisel minimaalsete kogumispunktide arv umbes 15 võrra.

 

Eelnõu kohaselt peab tootja ka tagama, et vanarehvide kogumine toimub igas kohaliku omavalitsuse jäätmejaamas. Hetkel on Eestis mitmeid jäätmejaamu, kus tootjal ega tootjate ühendusel ei ole vanarehvide kogumismahutit. Eelnõuga kohustatakse rehvide tootjat varustama jäätmejaama sobiva mahutiga, kui jäätmejaam seda nõuab. Muudatuse tegemise eesmärgiks on tagada, et jäätmejaam ei keelduks vanarehvide vastuvõtmisest põhjusel, et tootja ei taha kõiki vanarehve vastu võtta. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et praktikas on selliseid juhtumeid esinenud.

 

Tootja või tootjate ühendus peab eelnõu jõustumisel tõenäoliselt suurendama vanarehvide kogumispunktide arvu. See toob kaasa ühekordseid kulusid, kuid tõenäoliselt suurenevad mõnevõrra ka jooksvad kulud. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et muudatuse tagajärjel võivad rehvide hinnad küll kallineda, kuid hinnatõus osutuks praeguste rehvide hindade juures tühiseks ehk mõni sent rehvi kohta.

 

Eelnõuga kavandatavad muudatused jõustuvad üldises korras ehk kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Samas tuleb rõhutada, et vanarehvide kogumispunktide asukohaga seotud muudatused hakkavad kehtima alles pool aastat pärast eelnõu jõustumist. Seega ei pea rehvi tootjad rajama puuduolevaid kogumispunkte päevapealt. Kui eelnõu jõustub näiteks 1. juulil 2013, tuleb tootjatel uued kogumispunktid luua hiljemalt 2014. aasta alguseks.

 

Määruse "Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord" muutmise eelnõuga saab tutvuda Kaubanduskoja kodulehel SIIN.