Rahandusministeerium on ette valmistanud ning nüüdseks juba teisele kooskõlastusringile saatnud (st Justiitsministeeriumile kontrollimiseks) maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu.¹ Muudatused plaanitakse jõustada 01.01.2011.

Seaduses on kavas teha küllaltki olulised muudatused ning tähelepanelik lugeja, kellel on teatud ulatuses toimiv lühimälu, saab kindlasti aru, milline kohtupretsedent muudatustest läbi kumab.² Muudatusi on samas küllalt erinevaid. Vaatame neist mõningaid järgnevalt.

Haldusakti kättetoimetamine

Üldjuhul on maksuhalduri enda valida, mil viisil haldusakt (nt maksuotsus, maksuteade, korraldus) menetlusosalisele kätte toimetada (kui seadus kohustuslikku kättetoimetamise viisi ei sätesta). Võimalik on dokumenti kätte toimetada allkirja vastu, posti teel, elektronposti kaudu (kasutatakse nt maamaksuteadete puhul³) või perioodilise väljaande kaudu. Üldjuhul, nagu öeldud, valib maksuhaldur ise kättetoimetamise viisi. Seejuures tuleb arvestada, et kui dokument saadetakse füüsilisele isikule lihtkirjaga, ei suuda maksuhaldur tõendada ei kirja kättesaamist menetlusosalise poolt ega ka kättesaamise aega. Tavaliselt usutakse seda, mida menetlusosaline ütleb.

Kui menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed või kui menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada, võib maksuhaldur dokumendi resolutiivosa avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (MKS § 55).

Praegune redaktsioon nõuab dokumendi resolutiivosa avaldamist vähemalt kahel korral ja vähemalt kahenädalase vahega. Dokumendi resolutiivosa loetakse kättetoimetatuks teistkordse avaldamise päevale järgneval päeval. Muudatuse kohaselt soovitakse aga piirduda ühekordse avaldamisega ning dokumendi resolutiivosa loetakse kättetoimetatuks 10 päeva möödumisel selle avaldamisest.

MKS seletuskirjas selgitatakse, et maksukohustuslasi, kelle kohta puuduvad andmed või nende tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada, on Maksu- ja Tolliameti andmetel üle saja tuhande. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ja täitemenetluse seadustiku § 24 lõikes 5 sätestatud analoogsele regulatsioonile tuginedes sätestatakse, et dokumendi resolutiivosa loetakse kättetoimetatuks 10 päeva möödumisel selle avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kehtiva korra järgi peab resolutiivosa avaldama kaks korda vähemalt kahenädalase vahega.

Samas unustatakse ära, et see on küllalt äärmuslik dokumendi kättetoimetamise viis, pigem tuleks tagada pikem aeg. Kui paljud meist on enda kohta "ametlikest teadetest" midagi otsinud? Kes üldse teab, kus need avaldatakse?

See ei ole mingi ajalehe surmakuulutuste rubriik, mida teatud vanusesse jõudes harjumuslikult silmas peetakse, samas küllaltki põnev lugemismaterjal nendele, keda huvitavad uudised rubriigist "kas naabrimehel on juba hakanud minust halvemini minema?", sest valdavalt avaldatakse selles väljaandes kohtutäiturite teateid, kohtukutseid ja muid sarnaseid mitte just suurele edule viitavaid sõnumeid.

Menetlusökonoomika kaalutlus versus põhiõiguste riive on ikka väga labane kaalutlus, mida muutmisel arvestada, iseäranis arvestades, et muid praktikas tõusetunud probleeme seletuskiri ei paljasta. Riik peaks olema eelkõige huvitatud, et isiku teadmata midagi ei toimuks. Kui probleem on see, et maksuametnik peab sama teadet kaks korda saatma, siis kaotage kahekordne avaldamine ära ja pikendage tähtaega.

Ja miks MTA nii väga tahab juhinduda täitemenetluse seadustikust? Võiks ju hoopis juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku analoogsest sättest, mis reguleerib dokumendi avalikku kättetoimetamist:

Dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Asja arutav kohus võib määrata dokumendi kättetoimetatuks lugemiseks pikema tähtaja. Sel juhul avaldatakse tähtaeg koos avaliku kättetoimetamisega.4

Vaatluse läbiviimine

Maksukorralduse seadus annab maksuhaldurile õiguse siseneda vaatluse läbiviimiseks maatükile, ehitistesse ja ruumidesse, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus (§ 72 lg 1). Üldjuhul teatatakse vaatluse läbiviimisest ette aja jooksul, mis võimaldaks maksukohustuslasel kavandatava toimingu suhtes seisukohta võtta. Vaatluse läbiviimisest ei teatata ette kiireloomulistel juhtudel (§ 72 lg 3).

Seadust täiendatakse lausega, mis võimaldab vaatluse ette teatamata läbi viia ka siis, kui etteteatamine võib ohustada vaatluse eesmärgi täitmist. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse:

Näiteks ehitusplatside, taksode peatuskohtade, vabaõhuürituste, turuplatside jne vaatlemine, millest ette teavitamine ei võimalda tõenäoliselt majandustegevust vaadelda selliselt, nagu see oleks olnud võimalik ilma ette teatamata. Ette teavitamata läbiviidav menetlustoiming peab kontrolliobjekti suhtes olema proportsionaalne, mistõttu igale kontrollile eelneb vaadeldava majandustegevuse riskianalüüs.

Praktika on näidanud, et selline etteteatamata tegevus ei läbi mingit erilist riskianalüüsi ja proportsionaalsuse testi ning ka vastavad haldusaktid kipuvad põhjenduste osas küllalt napisõnaliseks ja loosunglikuks jääma. Teisest küljest on loomulikult arusaadav, et kui mõnel juhul visiidist ette teatada, saab peamiselt Potjomkini külaga tutvuda⁵ ning ette teatamata jätmine võib kahtlemata olla õigustatud. Loodetavasti hakkab sellistele vaatlustele eelnema ka analüüs ning põhiõiguste riive raskuse osas proportsionaalsuse test.

Seletuskiri täpsustab ka, et Seaduse vastuvõtmine võimaldab maksuhalduril ilma maksukohustuslast põhjendamatult koormamata võidelda senisest tõhusamalt võimalike maksupettuste vastu. Selleks annavad võimaluse näiteks maksukohustuse täitmist tagavate toimingute osas sisse viidavad täiendused ning vaatluse läbiviimise võimaluste täpsustamine.

Seega isikuid, kelle ettevõtluses on, mida vaadelda, ei koormata liigselt eelneva teabega vaatluse kohta. Vaatlus viiakse lihtsalt läbi ning eelnev seisukoha võtmine maksukohustuslase poolt jne jääb ära ja kogu lugu. See on tõhus, sest nii on kirjas. Võib-olla oleks veel parem, kui ausad ja korralikud maksumaksjad hakkaksid ise regulaarselt oma asju maksuametis ette näitamas käima või kutsuksid maksuametniku omale külla?

Haldusakti täitmise peatamine

Küllaltki omapärasest ideest kantud muudatused puudutavad haldusakti täitmise peatamist vaidemenetluse väliselt (uus § 107¹):

Maksuhaldur võib peatada haldusakti täitmise ilma maksukohustuslase taotluseta, kui maksukohustuslane on haldusakti vaidlustanud kohtumenetluses ja maksuhaldur peab haldusakti täitmise peatamist kaalukatest avalikest huvidest lähtuvalt otstarbekaks. Kui haldusakt on täitmise peatamise otsuse tegemise ajaks juba täidetud, siis täidetakse haldusakt tagasi.

Seaduseelnõu seletuskiri pajatab:

Haldusakti täitmise peatamise saavad tingida näiteks maksuhalduri põhjendatud kahtlused haldusakti (nt maksuotsuse) õiguspärasuse osas, mis on tekkinud eelkõige pärast haldusakti andmist. Põhjendatud kahtlused tähendavad seda, et haldusakti hilisemal kontrollimisel selgub, et on tõusetunud täiendavad asjaolud, mis räägivad haldusakti õiguspärasuse vastu, kuid samaaegselt esinevad ka haldusakti õiguspärasust kinnitavad asjaolud. Põhjendatud õiguslikud kahtlused võivad olla nii õiguslikes küsimustes kui selles, kuidas hinnata asjas tuvastatud fakte. Kahtluste ulatus ei pea haldusakti täitmise peatamiseks üles kaaluma haldusakti õiguspärasust kinnitavat osa. Piisab, kui nii haldusakti õiguspärasus kui õigusvastasus on sama tõenäoline. Arvestatavad kahtlused tulevad kõne alla eelkõige siis, kui kohtupraktika on vaidlusaluses küsimuses ebaselge või vastuoluline; haldusorgan kahtleb asjaomase õigusnormi põhiseaduspärasuses või kahtleb selle kooskõlas Euroopa Ühenduse õigusega.

Justiitsministeerium juhib oma kooskõlastuses Rahandusministeeriumi tähelepanu sellele, et kui MTA peatab haldusakti täitmise vaidemenetluses, siis toimub ka tagasitäitmine (kui haldusakt on täidetud) ning peatub intressiarvestus, samas kui kohtu poolt haldusakti täitmise peatamisel haldusakti tagasitäitmist ning intressiarvestuse peatamist ei toimuks. Tegemist on isikute ebavõrdse kohtlemisega, mida ei õigusta ka kaalukad avalikud huvid.

Samuti peaks haldusmenetluse loogika kohaselt olema võimalik üksnes täitmata haldusakti täitmise peatamine. Kui haldusakt on juba täidetud, ei ole täitmise peatamine koos tagasitäitmisega enam kohane meede. Justiitsministeerium seega vastava muudatusega ei nõustu.

Lisaks tuleb muidugi tähelepanu juhtida sellele, et kui maksuhaldur peaks juhuslikult näiteks jõudma seisukohale, et mõni õigusakt on vastuolus kõrgemalseisva õigusaktiga või ka Euroopa Ühenduse õigusega, tuleks sellest vastavalt alluvussuhetele teada anda ja teha ettepanekuid probleemse normi analüüsimiseks ning vajadusel seisukoha võtmiseks.

Hakata nüüd kohtu kaudu lihtsalt testima mingeid norme ei ole päris normaalne, kui kahtlus on olemas. Riik muidugi jõuab finantseerida kohtuvaidlusi, kuid tihti on vaidluse teiseks pooleks lihtsurelik, kellel ei ole ehk piisavalt rahalisi vahendeid sellise testi tegemiseks.

Teine küsimus puudutab kohtupraktika ebaselgust või vastuolulisust. Ma julgen siinkohal küll maksuameti kodulehele viidata ja selgitada, et sellel puudub esiteks igasugune kohtupraktika ülevaade, analüüsidest rääkimata. Tõsi, on seisukohad lähetuse kohta, kuid rohkem eriti midagi ei ole.⁶ Sellises olukorras vihjata mingile ebaselgele või vastuolulisele kohtupraktikale on pigem käsitatav kohtute mõnitamisena. Ja jällegi — miks peaksin mina enda naha peal paar-kolm aastat tunda saama, et maksuameti jurist ei saa kohtuotsusest aru?

Kolmas ja peamine küsimus puudutab muidugi maksuhalduri põhjendatud kahtlust haldusakti õiguspärasuse osas. Minu meelest on ilmselge, et seadus peab kaitsma isikuid riigivõimu omavoli eest (põhiseaduse § 13). Kui riik ei ole veendunud, et haldusakt või toiming on üdini kehtiva õiguse ning õiguse üldpõhimõtetega kooskõlas, ei tohiks haldusakti anda või toimingut sooritada. Riik ei tohi asuda sellisele positsioonile, kus isik kui nõrgem pool (vs riik) on alati kaotaja kas või näiteks seetõttu, et ta ei suuda endale piisavalt arukat esindajat palgata, kes oskaks teda edukalt esindada.

Ja ega MTA ei saa ka üleliia nina alla hõõruda kõikvõimalikke juhendmaterjale, mida n-ö probleemsete kaasuste osas oleks maksukohustuslastele heatahtlikult jagatud. MTA kodulehel on ametlikke juhendmaterjale pigem vähe kui palju.

On selge, et kohtuvaidlusi tuleb alati ette, kuid kasutada kohtusüsteemi pelgalt oma seisukohtade kontrollimiseks ei ole õige.

Intressiarvestuse muudatused

Esmalt vajab muidugi märkimist, et kui maksuhaldur omal algatusel peatab haldusakti täitmise, peatatakse ka intressiarvestus riigi kasuks.

Kui haldusakti täitmine peatatakse mõnel muul alusel, ei ole peatamise ajal intressiarvestuse kohustust. Kui täitmise peatamise otsus tühistatakse või kui täitmise peatamine lõpeb vastava tähtpäeva saabumise tõttu, ent haldusakt jääb kehtima, mõjub täitmise peatamise äralangemine tagasiulatuvalt.⁷

Erisus on selles, et muul juhul haldusakti täitmise peatamisel peab intressi lõpuks ikkagi maksma, kui haldusakt jääb kehtima. Juhul kui maksuhaldur peatab omal algatusel haldusakti täitmise, jäetakse periood, mil täitmine on peatatud, üldse intressiarvestusest välja. Sama muudatus tehakse lisaks MKS § 115 lg-le 1 ka § 116 lg-s 1, mis sätestab maksukohustuslase kasuks intressi arvestamise alused.

Samas tunnistatakse ka kehtetuks MKS § 116 lg 1 viimane lause:

Kui maksukohustuslane on enne tasumise aluseks olnud haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist taotlenud enammakse tagastamist oma pangakontole, arvestatakse intressi kuni tagastamise päevani.

Seletuskiri selgitab:

Maksukohustuslane ei saa maksuhaldurilt nõuda intressi arvestamist kuni raha isiku pangakontole laekumise päevani, vaid kuni tasumise aluseks olnud haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise päevani. Tegemist on isikule kuuluva tagastusnõudega ja ettemaksukontol olevat raha saab isik vabalt kasutada ning seetõttu ei ole põhjendatud intressi tasumine maksukohustuslasele.

Paraku unustatakse ära, et ettemaksukonto ei ole võrreldav tavalise pangakontoga ning sealt ei saa suvaliselt raha välja võtta (maksuameti ega Rahandusministeeriumi seinas ei ole sularahaautomaati). Kui isikul ei ole maksukohustusi, millega enda nõuet tasaarvestada, on tal suhteliselt vähe kasu sellest, et tema ettemaksukontole mingi summa laekub. Kui ta tahab raha kätte saada, peab ta ikkagi MKS § 106 lg 2 kohaselt veel 30 päeva ootama. See ei ole normaalne, intressi tuleks arvestada senistel alustel siiski.

Ka Justiitsministeerium leiab, et õige oleks jätta praegune regulatsioon muutmata, sest muudatuse tagajärjel seataks isikud ebavõrdsesse olukorda. "Seega tekib ebavõrdne olukord maksukohustuslaste, kellel on pärast tagastusnõude tekkimist võimalik tagastusnõue tasaarvestada jooksvate rahaliste kohustustega, ja nende vahel, kes peavad ootama raha laekumist oma pangakontole."

Üks oluline aspekt, mida muuta soovitakse, puudutab nn intressilage. MKS § 119 lg 1 p 5 kohaselt peatub intressiarvestus, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude. Maksunõude suuruse saavutab intress natukene rohkem kui nelja ja poole aastaga (0,06% päevas ehk 21,9% aastas). Sätet ei kohaldata kuni 2011. aasta 1. jaanuarini arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestamist ei jätkata (MKS § 1682).

Ajatamine

Suhteliselt ebameeldiv muudatus puudutab maksuvõla ajatamise aega. Kui praegu ei sätesta seadus ajatamise perioodi üldse, vaid see on puhtalt jäetud maksuhalduri diskretsiooni raames otsustamiseks, siis muudatusega kavatsetakse piirata ajatamisperioodi pikkust 12 kuuga.

See ei ole tegelikult sugugi normaalne.

Seletuskirjas viidatakse, et Ajatamisele piirangu seadmiseks on mitmeid põhjuseid — pika võlaga ettevõtted ohustavad ettevõtluskeskkonda ja teisi ettevõtteid. MTA-t võidakse kasutada kui panka ning ajatamise perioodil saab vara välja kantida ning ettevõte muutub jäädavalt maksejõuetuks. Maksuvõla ajatamine on ajutine meede nendele ettevõtetele, kelle probleemid on ajutist laadi. Kui ajutine makseraskus kestab pikemalt kui aasta, siis saab maksumaksja taotleda ajatamise pikendamist.

Ma küll ei tea, mida ettevõtluskeskkonna ohustamine selles kontekstis tähendada võiks ning mis siis maailma majandusest saaks, kui likvideerida kõik äriühingud, kellel on maksuvõlg ajatatud pikemaks perioodiks kui 12 kuud. Võib arvata, et mõne väikese majandusmulli saaksime sellega veel tühjaks lasta, kui kogu maailma silmas pidada.

Kui EML julges varem esitada ettepanekuid maksuintressi kaotamiseks ajatamise perioodil⁸, siis nüüd, saades aru, milline Pandora laegas on avatud, sooviks ilmselt igaüks, et seda teemat ei oleks eales puudutatud.

Kui maksuametnikud arvavad, et nende ainus ülesanne on kiiresti maksud kätte saada ja hävitada need ettevõtjad, kes kas või  praeguse majandusseisu olukorras natukene riigile võlgu on jäänud, peaksid nad endale küll pigem Statistikaametis tööd otsima, sest protsesside pööramise õiguse olemasolu on nende kätes väga destruktiivne ja ühiskonnale ohtlik.⁹

Ajatamisperioodi pikkus peab sõltuma konkreetsest maksumaksjast, arvestades tema majandustegevuse eripära. Ajatamisperioodi pikkus ei tohiks sedavõrd lühike olla, sätte võiks rahulikult praegusel kujul kehtima jätta. Sisuliselt samal seisukohal on ka Justiitsministeerium.

———————–
Viited
1 Eelnõu koos seletuskirjaga on kättesaadav e-Õiguse andmebaasis registreerimisnumbri all 1.1-10/4083. Samast leiab ka Justiitsministeeriumi kooskõlastuskirja, millele viidatakse ja mida tsiteeritakse ka artiklis.
2 Kes soovib lühimälu värskendada, sellel soovitan tutvuda MaksuMaksja 2009. aasta augustinumbriga.
3 MaaMS § 7¹ kohaselt toimetatakse Maksu- ja Tolliameti e-teenuse kasutajale, kes on teatanud oma e-posti aadressi, maamaksuteade kätte elektrooniliselt e-maksuameti kaudu. Maksuhaldur edastab isiku maksuhaldurile teatatud elektronposti aadressile informatsiooni maksuteate e-maksuametis kättesaadavaks muutumise kohta.
4 Tsiviilkohtumenetluse seadustik, § 317. – RT I 2005, 26, 197; 2010, 8, 35.
5 Kui kedagi huvitab, mida vürst Grigori Potjomkin tegelikult Katariina II visiidi ajaks 1787. aastal Ukraina lõunaosas ning Krimmis visiidi tarbeks ehitas, soovitan lugeda: Vladimir Sergejev. Kuulujutud Potjomkini küladest. – Horisont, 2008, nr 4.
6 Tööjõu vahendamine ja lähetused. Samast kohtuotsusest inspireerituna ka: Kas autojuhtidele saab maksta maksuvabalt päevaraha.
7 Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2008 lahend asjas nr 3-3-1-21-08.
8 Maksumaksjate liit teeb ettepaneku vähendada maksuintressi määra. — MaksuMaksja, 2009, 2, lk 10-12.
9 Ilmselt vajab MTA pöördumatute protsesside pööraja George Woo abi. Täpsemalt vt Frank ja Wendy. Priit Pärn. Eesti Joonisfilm 2003, 2005.

---

Ettepanekud maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

EML kiri Rahandusministeeriumile, 05.04.2010

Punkt 1. Eelnõus soovitakse täiendada MKS § 119 lg 1 punktiga 5, mille kohaselt ei tohi määratav int­ress olla suurem kui selle arvestamise aluseks olev maksunõue. EML tervitab seda muudatust igati, kuid teeb samas ettepaneku lisada eelnõusse veel muidki sätteid, mis muudaksid maksu­intressi arvestamise süsteemi õiglasemaks ja paindlikumaks.

Punkt 1.1. Intressi määr on püsinud muutumatuna alates 1. juulist 2002. Rahaturu intressimäärad on selle aja jooksul aga muutunud päris palju. Riigikohtu 05.11.2002 otsuse 3-4-1-8-02 punktis 11 on märgitud:

Maksukorralduse seaduses ja rahandusministri määrustes käsitletav intress kuju­tab endast sisuliselt ka viivist maksumaksja või maksu kinnipidaja viivituse eest maksusumma tasumisel või ülekandmisel. Intressi kehtestamise eesmärgiks on nii riigi varaliste huvide kaits­mine kui ka maksumaksja ja maksu kinnipidaja motiveerimine täita rahalisi kohus­tusi riigi ees õigeaegselt.

Sellest järeldame, et intress täidab nii rahaturu instrumendi kui mõjutusvahendi rolli, millest lähtuvalt peaks intressimäär küll olema mõnevõrra suurem tavalisest rahaturu intressi määrast, kuid olema siiski ajas muutuv. Sama otsuse punktis 12 möönab Riigikohus, et teatud tingimustel olnuks mõeldav maksuintressi alam- ja ülemmäära sätestamine seadusega, delegeeri­des konk­reetse intressimäära kehtestamise täitevvõimule.

Tuginedes nendele seisukohtadele, teeme ettepaneku, et maksuintressi määr võiks edaspidi olla seotud näiteks Euroopa Keskpanga intressimääradega (nii nagu on sätestatud viivise kohta võla­õigusseaduse §-s 113) ning sellest määrast lähtuvalt võiks toimuda kas intressimäära regulaarne avaldamine Eesti Panga poolt või määra kehtestamine rahandusministri määrusega. 

Punkt 1.2. Samuti teeme ettepaneku anda võimalus maksuvõla ajatamise korral vähendada intressi määra sõltuvalt asjaoludest kuni nullini. Täiendavalt teeme ettepaneku muuta tulumaksuseaduse § 34 punkt 3 ja sätestada, et ajatamise korral vähendatud määras makstav maksuintress on ette­võtlusega seotud kulu ja seda tulumaksuga ei maksustata.

Punkt 1.3. Teeme ettepaneku kaaluda ka võimalusi diferentseerida intressimäärad sõltuvalt sellest, kas maksumaksja on viivitanud maksudeklaratsiooni või maksuteate alusel arvutatud maksu tasumi­sega või on talle määratud täiendav maksusumma maksuotsusega. Esimesel juhul võiks intressi­määr olla oluliselt väiksem, sest maksuhalduril ei olnud vaja teha kulutusi maksumaksja kontrol­limiseks ja maksu määramiseks.

Punkt 2. Eelnõus soovitakse muuta MKS § 116 lõiget 1 ja arvestada intressi mitte kuni alusetult tasutud maksusumma tagastamise päevani, vaid kuni tasumise aluseks olnud haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise päevani. Seletuskirjas põhjendatakse muudatust sellega, et maksu tasu­mise õigusliku aluse äralangemisel tekib isikul tagastusnõue ning sellele vastav summa kantakse arvestuslikult tema nn ettemaksukontole, kus seda kasuta­takse jooksvate rahaliste kohustuste tasumiseks.

Siinkohal söandaksime mitte nõustuda seletuskirja väitega, justkui saaks isik ettemaksukontol olevat raha vabalt kasutada. See väide vastaks tõele siis, kui MTA "sisepank" pakuks traditsioo­nilisi jaepanganduse teenuseid — näiteks kui maksumaksja võiks oma "ettemaksukontolt" sula­raha välja võtta või teha kontol oleva rahaga kaardimakseid. Kahtleme sügavalt, kas MTA-l on kavas selliseid teenuseid pakkuma hakata.

Kavandatav muudatus tekitaks ilmselgelt ebavõrdset kohtlemist, sest eelise saaksid need maksumaksjad, kelle majandustegevus toob kaasa "ettemaksukontol" tihedama liikumise. Kiirest ja vabast kasutamisest saab rääkida juriidilise isiku puhul, kellele antud haldusakt kaotab kehtivuse näiteks 9. kuupäeval ja kellel tuleb 10. kuupäeval täita jooksvaid maksukohustusi tagastusnõudele vastavas summas. Selle näite puhul oleks tagastusnõude tegeliku kasutamise aeg 1 päev pärast tagastusnõude tekkimist.

Samas füüsilisest isikust maksumaksja (nagu näiteks selle kohtuasja puhul, mille mainimist ei ole seaduseelnõu seletuskirjas vajalikuks peetud, aga mille kohta kõik asjaga kursis olevad isikud teavad, et kommenteeritav eelnõu on otseselt põhjustatud sellest kohtuasjast) peab taotlema tagastusnõude täitmist rahas ja ootama MKS § 106 lg 2 kohaselt raha laekumist veel 30 päeva, sest kui tegemist ei ole käibemaksukohustuslase või tööandjaga, saab ta ettemaksukontol olevat "pseudoraha" kasutada vaid tuludeklaratsiooni alusel tehtava juurdemakse või maamaksu maksmiseks.

Samuti tekib pikem viivitus ka juriidilistel isikutel, kelle tagastusnõue on jooksva­test maksukohustustest oluliselt suurem.

Taoline puhtalt juhuslikul elemendil baseeruv ebavõrdne kohtlemine on meie arvates põhiseadu­se vastane. Mõistlik oleks arvestada kõikidel juhtudel intressi konkreetse tagastuse või tasa­arvestuse päevani. Teeme ettepaneku seaduseelnõu vastavalt muuta.

Punkt 3. Eelnõus soovitakse anda maksuhaldurile haldusakti omaalgatuslik peatamise õigus (lisatav MKS § 1071). EML jääb selle muudatuse osas vaoshoituks.

Punkt 3.1. On ilmselge, et see muudatus suu­rendab maksumaksjate riske ja kulutusi maksuvaidlustes, mis tähendab õigusabile tehtavate kulutuste kasvu (ja võib seeläbi kaudselt soodustada EML liikmeskonna laienemist), kuid ühtlasi suureneb oht, et ettevõtjal ei ole aega, raha, tahtmist, julgust jne, et muu töö kõrvalt panustada Eesti õiguskorra arengusse.

See omakorda tähendab, et võib suureneda ebaseadusliku halduspraktika osakaal ainuüksi seetõttu, et maksuotsuseid ei vaidlustata, see jällegi võib tekitada maksuhalduris põhjendamatut rahuolu ja eneseimetlust, mis võib takistada maksuõiguse teooria ja praktika arengut rohkemgi veel kui need põnevad kohtuasjad, mida MTA soovib tulevikus intressivabalt pidama hakata.

Samuti võib kavandatav muudatus tuua kaasa selle, et ettevõtja, kes ei soovi või lihtsalt ei saa kulutada oma aega maksuhalduri teoreetiliste katsetustega kaasa mängimiseks, otsustab likvideerimise, pankroti, töökohtade kaotuse või investeeringute Eestist väljaviimise kasuks. Eelnõus ei ole neid riske ja mõjusid analüüsitud.

Punkt 3.2. Täiendavalt soovitame analüüsida, kas  kõik muud võimalused õiguskindluse ja –selguse tagamiseks ning taoliste kohtuasjade ennetamiseks, mille mainimist ei ole seaduseelnõu seletuskirjas vajalikuks peetud, aga mille kohta kõik asjaga kursis olevad isikud teavad, et kommenteeritav eelnõu on otseselt põhjustatud sellest kohtuasjast, on ammendunud.

Punkt 3.3. Esmalt mee­nutame Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2008 kohtuotsuses (kohtuasi nr 3-3-1-57-08) aktsiate võõrandamise ja mitterahalise sissemakse kui võimaliku tulumaksust kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingu hindamise kohta väljendatud seisukohta: Kolleegium möönab, et õigus­selgus ja -kindlus oleksid paremini tagatud, kui selliste faktiliste asjaolude arvestamine oleks sätestatud seadusega või määrusega (otsuse punkt 13), mida on korratud hilisemates otsuses (kohtuasjad 3-3-1-52-09 ja 3-3-1-59-09).

Punkt 3.4. Soovitame ka uuesti läbi lugeda kõik viimastel aastatel EML poolt Rahandusministeeriumile või MTA-le saadetud selgitustaotlused (mis sisaldavad halvasti varjatud vihjeid sellele, et paljude seaduste paljud sätted vajavad kiires korras muutmist või täiendamist) ning nendele antud vastuseid (mis üritavad probleemi ignoreerida või serveerida seda kui küsija kiuslikkust).

Punkt 3.5. Samuti soovitame analüüsida, kui tubli tööd on Rahandusministeerium ning MTA teinud MKS §-st 15 tulenevalt maksuseaduste selgituste ja juhendite väljaandmisel ning kas need võimalused on ammendatud. Eriti soovitame uurida, kui palju on juhendeid koostatud ja avaldatud, aga ka näiteks seda, kas on kehtestatud juhendite koostamise, avaldamise ja muutmise põhimõtted või kuidas tagatakse, et asutuse veebilehel kord avaldatud juhend ei kao sealt lihtsalt ära või asendu suvalisel hetkel uuega (ilma vastava märkuseta). Vajadusel leiate abista­vaid viiteid mitmest ajakirja MaksuMaksja artiklist.

Punkt 3.6. Soovitame ka uurida, kui selge ja vastuoludeta on Rahandusministeeriumi ja MTA praktika seaduste tõlgendamisel ja rakendamisel — kas täna võib juba kindel olla, et ühel ja samal ajal saame samale küsimusele igast MTA struktuuriüksusest samasuguse vastuse; kas MTA juhtkond teab ja mäletab, mida üks või teine ametnik millalgi mõnes maksuküsimuses arvanud on jne.

Punkt 3.7. Ühtlasi soovitame välja selgitada, kui palju on Rahandusministeerium ja MTA kogunud ja analüü­sinud maksualast kohtupraktikat, kas ja kuidas on analüüsi tulemused avalikustatud või kuidas neid analüüsi tulemusi kasutatakse maksuseaduste tõlgendamisel ja rakendamisel asutuse iga­päevatöös. Näiteks — kui palju leiab maksuhuviline lugeja RM või MTA kodulehelt infot selle kohta, et Riigikohus on kunagi üldse mõnes maksuvaidluses mõne otsuse teinud.

Punkt 3.8. Kui Rahandusministeerium on seisukohal, et eelnõus kavandatav muudatus tuleb siiski ellu viia enne meie poolt käesolevas kirjas viidatud probleemidega süvitsi tegelemist, teeme ettepaneku, et muuda­tuse kohaselt edaspidi maksumaksjate kasuks makstavatelt intressidelt kokkuhoitavat raha tuleks esimeses järjekorras kasutada kõikide maksuseaduste normitehniliselt, keeleliselt ja struktuurilt kvaliteetsete terviktekstide koostamiseks, maksuseaduste selgituste ja juhendite koostamiseks, Rahandusministeeriumi ja MTA veebilehtede maksualast infot puudutavate osade uuendamiseks, maksuhalduri halduspraktika ühtlustamiseks ja ametnike koolitamiseks, eelkõige aga nimetatud eesmärgi seisukohast hädavajalike kiireloomuliste personalipoliitiliste meetmete finantseerimi­seks või vastava teenuse sisseostmiseks. EML on meeleldi nõus vastaval riigihankel osalema.

Avaldatud Maksumaksja nr 5 / 2010