Sotsiaalministeerium koostas eelnõu, millega muudab prillide hüvitamise korda. Eelnõus on küll positiivseid muudatusi, kuid koda tegi ettepaneku neid täpsustada, et töötajad ei kuritarvitaks oma võimalusi.
Positiivne on, et tööandja saab edaspidi töötajale maksuvabalt hüvitada mitte ainult töötervishoiuarsti kontrolle, vaid ka vahepealseid kontrolle silmaarsti või optometristi juures. See võib vajalik olla näiteks siis, kui kuvariga töötamisel on töötajal tekkinud nägemishäired, aga tervisekontrolli aeg on alles kahe aasta pärast ning puudub vajadus täismahus tervisekontrolli jaoks (pole vajadust kontrollida luude- ja lihaskonna seisundit). Sellisel juhul piisab, kui tööandja saadab töötaja lihtsalt silmaarsti või optometristi juurde.
Lisaks, kui täna peab tööandja prillid hüvitama vaid töötervishoiuarsti tõendi alusel, siis eelnõuga peab prillid hüvitama hoolimata sellest, milline tervishoiuteenuse osutaja (töötervishoiuarst, silmaarst või optometrist) on töötaja nägemist kontrollinud ja vastava tõendi väljastanud. Koja hinnangul vajab eelnõu selles osas täpsustamist.
Sõnastust tuleb täpsustada, et seda ei saaks kuritarvitada
Hetkel on eelnõus kirjas, et tööandja peab prillid kinni maksma juhul, kui silmade kontrollis selgub, et töötaja vajab kuvariga töötamiseks prille. Vastav sõnastus võib praktikas tekitada aga segadust. On oht, et sätet tõlgendatakse nii, et tööandjal tuleb prillid uuesti kinni maksta ka siis, kui töötaja on prillid kaotanud või ära lõhkunud. Sisuliselt võiks tulevikus töötaja igal kuul käia silmaarsti või optometristi kontrollis ja paluda seejärel tööandjal taas hüvitada endale prillide maksumus, kuna vanad prillid läksid katki, aga arvutiga töötamiseks on prille vaja. See ei oleks kindlasti tööandja suhtes mõistlik, mistõttu tuleks eelnõu sõnastust täpsustada, kasvõi lisada piirang, et prillid tuleb hüvitada 1-2 korda aastas.
Tööandja ei peaks hüvitama kulusid, mida ei põhjustanud töö või töötingimused
Nii kehtiva korra kui ka eelnõu puhul peab tööandja prillid hüvitama sõltumata sellest, kas esineb põhjuslik seos töö ja nägemise halvenemise vahel või mitte. Regulatsioon ei arvesta sellega, et silmanägemist võivad negatiivselt mõjutada ka töövälised asjaolud, näiteks nutitelefonid, mida kasutatakse töövälisel ajal väga palju. Kusjuures nutitelefoni ekraan on väiksem, seda tuuakse silmadele väga lähedale, kasutatakse ka autos ja ühistranspordis ning võimalik, et ka pimedas või hämaras ruumis. Selline kasutusviis võib koormata ja rikkuda silmi aga oluliselt rohkem kui see, kui töötaja töötab kontoris õigele kõrgusele ja kaugusele sätitud arvutiekraaniga, valgus on hästi reguleeritud ja töötaja teeb iga natukese aja tagant pause silmade puhkamiseks.
Koda on seisukohal, et tööandjal ei peaks lasuma kohustust hüvitada töötajale kulud, mille tekkimises on töötaja ise süüdi ja tööandja on teinud endast kõik, et ennetada töötaja nägemise halvenemist.
