Haridusministeerium on saatnud kooskõlastusringile uue täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu (toimik nr 14-0098), millega soovitakse kaasajastada alates 1993. aastast kehtivat seadust. Täiskasvanute koolituse seadus mõjutab vähemalt kaudselt kõiki tööandjaid.

Eelnõu muudab oluliselt koolitusteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele esitatud nõudeid, eelkõige nende täienduskoolitusasutuste osas, kes korraldavad täienduskoolitusi riigi või kohaliku omavalitsuse või struktuuritoetuste vahenditest ja koolitusi, millele on seatud vastavate valdkondade õigusaktides täiendavad nõuded (nt autokoolid). 

Täienduskoolitusasutuse määratlus 

Kui seni reguleeris täienduskoolitusasutuste tegevust eelkõige erakooliseadus, siis eelnõu kohaselt vaadeldakse kõiki täienduskoolitusega tegelevaid asutusi tervikuna ja sõltumata kooli tüübist. 

Silmas tuleb pidada, et täienduskoolituse termin hõlmab kavandatava seadusemuudatuse raames tasemeõppest väljapoole jäävat, õppekava alusel toimuvat vabahariduslikku ja tööalast koolitust. Seega ei loeta täienduskoolitusasutuseks üldjuhul asutusi, mis pakuvad ühe- või kahepäevaseid koolitusi kitsal teemal vaid asutusi, mis pakuvad täienduskoolitust, mida õpetatakse õppekava alusel ning millega õppijad omandavad uusi oskusi ning lisaks koolitust, mis annab õiguse mingis valdkonnas tegutsemiseks või pädevustunnistuse saamiseks või ka näiteks keeleõpet. 

Muudatused täienduskoolitust pakkuvatele ettevõtjatele 

Suurim koolitusettevõtjaid puudutav muudatus on koolituslubade väljastamisest loobumine. Selle asemel hakatakse koolitusasutusi registreerima Eesti Hariduse Infosüsteemis ehk EHIS-es. Siiski säilib koolituslubade väljastamine valdkondades, millele seatakse nõuded teiste seadustega (nt autokoolid). 

Koolitusasutustele kehtestatakse lisakohustus pidada kodulehte, millel peab olema vähemalt avalikustatud põhikiri, loakohustusega täienduskoolituse läbiviimiseks antud tegevusluba, õppekavad, õppekorralduse alused ning täienduskoolitusega seotud koolitajate andmed. Lisaks kohustatakse täienduskoolitusasutusi esitama ülevaadet oma tegevuse kohta eelmisel kalendriaastal iga aasta 31. märtsiks. 

Eelnõu ei tee registreeringut kõigile koolitusasutustele kohustuslikuks, kuid avaliku sektori finantseeringut saab ainult registreeritud asutus. See hõlmab ka struktuurifondidest tehtavaid väljamakseid ehk riigi koolitustellimusi saavad tulevikus täita ainult EHIS-esse registreeritud ettevõtted. 

Õppepuhkust reguleerivaid sätteid täpsustatakse 

Õppepuhkuse kohta käivaid sätteid kehtiva seadusega võrreldes sisuliselt ei muudeta, kuid täpsustatakse seni töötajate ja tööandjate vahel enim vaidlusi tekitanud kohti. Kaubanduskoda on korduvalt rõhutanud vajadust muuta õppepuhkuse kohta käivaid sätteid, kuna nii kehtiv kui ka uus regulatsioon ei tee vahet, kas töötaja võtab õppepuhkust vähegi tööalaseks enesearenduseks või mitte. Lihtsustatult väljendades võib tööandja juures juristina töötav isik kasutada õppepuhkust ka juuksuriks õppimisel. Kaubanduskoda on aga omapoolses muudatusettepanekus märkinud, et elukestva õppe rahastamist ei tohiks panna tervikuna ettevõtja õlgadele ning tõmmata tuleks piir, millest alates ei pea tööandja õppepuhkusel isikule säilitama töötasu oma vahenditest.

Koolituseks saab jätkuvalt võtta õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva aastas. Õppepuhkus ei pruugi olla seotud kitsalt inimese praeguse tööga või tegevusega ning selleks vajalike oskuste arendamisega. Haridusministeerium on selgitanud, et õppepuhkust saab võtta ka inimese üldisele arengule suunatud koolitusteks kultuuri, suhtlemise või keeleõppe vallas. Lisaks on võimalik võtta 15 lisapäeva õppepuhkust tasemekoolituse lõpetamiseks nt bakalaureuse, magistri, doktori jne õppes. Üheks kitsenduseks võrreldes kehtiva seadusega tuleb silmas pidada asjaolu, et õppepuhkust saab võtta üksnes täienduskoolituseks, mis toimub EHIS-es registreeritud koolitusasutuses.

Eelnõus on sätestatud, et õppepuhkust antakse töötaja taotluse alusel. See rõhutab, et õppepuhkusel osalemine on töötaja õigus ning õppepuhkusele saab minna ainult töötaja algatusel. See küsimus on tekitanud vaidlusi, kuna vahel on tööandja soovinud saata töötaja õppepuhkusele juhul, kui koolitusel osalemine on tööandja nõue. Seega, kui koolitusel osalemine toimub tööandja nõudmisel, ei vormistata selleks õppepuhkust vaid koolitusel osalemine arvestatakse tööaja sisse. Kui töötaja on õppepuhkusel, siis on ta samaaegselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Kui tööandja kohustab töötajat osalema koolitusel, on tegemist sisuliselt tööülesande andmisega ning tuleb maksta tavapärast töötasu. 

Õigused õppepuhkusel 

Töötajale makstakse tema keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest, kui koolitus on töötajale kas praeguse või võimaliku järgmise töökoha juures tööalaselt vajalik. 

Taotluses, mille alusel töötaja õppepuhkusele jääda soovib, tuleb täpselt määratleda, kas õppepuhkust võetakse õppes osalemiseks või lõpetamiseks.

Vältimaks praktikas tekkinud probleemi, kui palju tuleb õppepuhkusele asumisest tööandjale ette teatada, tuuakse eelnõusse regulatsioon, mille kohaselt tuleb õppepuhkusele asumisest teatada tööandjale ette mitte vähem kui 7 päeva. 

Õppepuhkuse andmisest on õigus ka keelduda 

Uuena on lisatud regulatsioon, mis annab tööandjale õiguse keelduda õppepuhkuse andmisest, kui õppepuhkuse päev või järjestikused õppepuhkuse päevad langevad üksnes töötaja puhkepäevadele. See tähendab, et õppepuhkust ei saa enam tulevikus kasutada palgalisa teenimiseks võttes õppepuhkust nädalavahetustel.

Lisaks sätestatakse, et tööandjal on õigus keelduda õppepuhkuse andmisest lõpetamiseks, kui ta on ühe korra sama õppekava lõpetamiseks juba õppepuhkust andnud.

Samuti on tööandjal õigus keelduda õppepuhkuse andmisest, kui töötaja on õpingud akadeemilise puhkuse tõttu peatanud.

Eelnõu kohaselt on tööandjal õigus õppepuhkus katkestada või selle andmist edasi lükata ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kui puhkus katkestati või lükati edasi, on tööandja kohustatud andma töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu äralangemisel. Kui selleks hetkeks on õppepuhkuse vajadus ära langenud ehk töötaja on õpingud juba lõpetanud või õppetööd ei toimu mingil muul põhjusel, ei ole tööandja kohustatud enam töötajale tagantjärele õppepuhkust andma.