Sõltuvalt ettevõtte iseloomust võib hinnata ka kaudseid või n-ö nähtamatuid kulusid, näiteks müügi vähenemine, kuna kaupa polnud eksliku tarne tõttu laos, vms.

Enamik ettevõtteid üritab end vigade vastu kaitsta, kasutades näiteks kindlustust või märkides lepingus kauba purunemise või riknemisega kaasnevad trahvid. Rahvusvahelises kaubanduses kasutatakse laialdaselt Incotermsi tarneklausleid, mis reguleerivad muu hulgas vastutuse üleminekut kauba müüjalt kauba ostjale ja aitavad hinnata, milline osa kahjudest jääb kummagi osapoole kanda.

Konkreetne vastus sõltub erinevatest väga konkreetsetest detailidest.

Tüüpilised võimalikud tekkivad vead on kauba kahjustamine, kaotsiminek, hilinemine, vale kauba väljastamine vms. Süüdlase osapoole selgitamisel peame juhinduma kõikidest võimalikest asjaoludest, mis võisid mõjutada vea tekkimist.

Vea hinna suurus võib olla erinevale osapoolele erinev.

Nii näiteks võib olla saatja või saaja poolt kauba kahjustamisel neile tekkiv kulu erinev vedajale tekkivast kulust vedaja tekitatud kauba kahjustamisel. Seda põhjusel, et üldjuhul juhinduvad osapooled lepingus Eesti Ekspe-deerijate Assotsiatsiooni üldtingimustest, erinevatest konventsioonidest (CMR, CIM, Varssavi) või võlaõigusseadusest. Need sätestavad vedajate piiratud vastutuse.

Vedajate vastutuse suurus ja neile vea korral tekkiv kulu sõltub ka veoviisist. Nii on näiteks maanteetransporti reguleeriv CMR-konventsiooni vastutuse piirmäär erinev õhutranspordist (Varssavi konventsioon), mereveotranspordist (Haagi-Visby reeglid) või raudteetranspordist (CIM-konventsioon).

Võimalike transpordiga tekkivate vigade hinna kujunemise aluseks on võlaõigusseaduse 42. peatükk (veoleping, § 790–802 jt), Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni üldtingimused (§ 6; 15–26 jt), CMR-, CIM- ja Varssavi konventsioon ning Haagi-Visby reeglid.

Valesti saadetud kauba korral sõltub vea hind kokkuleppest.

Tarneprobleeme on meil olnud vähe, kuid veidi analüüsides saab neid esitada.

Hiline tarne maksab kätte kohe otsekuludes (tarne käsitlemisega seotud lisakulud, lisatootmiskulu jne), kaudselt eelkõige kliendisuhtes, ehk hilisem mõju on rahas, näiteks ostmata toodete näol, kliendi poolt oma tuttavatele saadetud negatiivse sõnumi näol jne. Vaatamata sellele, et ostame logistikateenuse sisse, näeb klient meid kui koguteenuse osutajat ning paneb kõik vead ka meie arvele. Klienti huvitab eelkõige kauba saamine vastavalt kokkuleppele. Oluline osa on siin vastavate riskide juhtimisel – näiteks alternatiivtarnijate olemasolul, laovaru olemasolul, kui tarnerisk on suurem jne.

Probleemiks on ka, et alati ei teavita logistikafirma meid tarne hilinemisest. Selle asemel hakatakse kliendiga kokku leppima uut tarneaega. See tähendab aga, et klient võtab meiega ühendust, on ärritatud, kuna meie lubadus ning logistikafirma esitatud lubadus erinevad ning ta ei saa aru, miks räägitakse erinevat juttu. Probleem on siin iseenesest logistikafirma info saatmata jätmises. Kui meil oleks info saadetise hilinemise kohta, saaksime omalt poolt kaasa aidata vastava probleemi lahendamisele. Tunneme klienti paremini kui logistikafirma ning teame ka seda, kuidas probleemi lahendada.

1. Tellimus läheb ehitusele – kuna ehitusel on olemas oma tegevuste graafik, võib osa töid jääda seisma, kui pole tarnitud vajalikke komponente. Nt sisetöödega ei saa reeglina alustada, kui majal pole aknaid ees, kuna ilmastik võib rikkuda siseviimistluse. Kui aknaid, uksi pole tarnitud õigeks ajaks, võib see tähendada töömeeste (osalist) ooteaega, mis tõstab kokkuvõttena ehitusprojekti tegelikku maksumust tegijale.

2. Tellimus läheb erakliendile – võimalik on situatsioon, kus akende, uste paigaldus on ainuke objektil tehtav töö ning vastavalt sellele on tellitud ka töömehed ning planeeritud ka tellija isiklik ajakava. Kui toodet ei saabu soovitud ajaks, on nende kahe teguriga seotud ka probleemid. On olnud ka näide, kus tarne saabub kliendile logistikafirma eksimuse tõttu hiljem – kl 18 asemel kl 24. Klienti see ei rõõmusta. Töömeestele tuleb maksta töötasu, kliendil on vaja leida graafikus uus aeg jne.

See on probleem, kuna klient ei saa toodet õigel ajal. Reeglina toodetakse uus toode, kuna akent, ust ei saa “üles lüüa”. See tähendab aga, et tarneaeg on ligi kahekordne: vana tarneaeg + uus tarneaeg. Kui tarne on osa suurest tarnest, tähendab see, et kulu purunenud tarneühiku kohta suureneb oluliselt, kuna toode tuleb eraldi hiljem järele saata.

Kogemus näitab, et transportijad vastavaid kulusid maksta ei taha. Kui maksavad, siis tuleb selleks teha tugevat selgitust. Firmad annavad nt hinnaalandust konkreetsele tarnele, samuti saadavad sama tarne oma kuludega.

Riski aitab maandada transpordikindlustus. Paraku korvab kindlustus vaid tellimuse rahalise väärtuse. Probleem tuleb kliendil ja töötajal koostöös lahendada. Kindlustus tähendab omakorda lisatööd, objekt tuleb pildistada, vastavad paberid koostada jne.

Võib juhtuda, et klient saab toote hiljem, kui on kokku lepitud, kuna tootmisega pole võimalik edasi minna vajalike tooteosade puudumise tõttu.

Tootmises on võimalik (meil seda juhtunud pole) ka situatsioon, kus töötajaid ei saa rakendada teisele tööle ja inimesed peavad varem lahkuma. Kui makstakse tunnitasu, tähendab see töötasu kandumist tulevikku, samuti tulevasi võimalikke ületöötunde, nädalavahetuse tööpäevi jms. See võib motivatsiooni alandada, mis omakorda võib avaldada mõju tehtava töö kvaliteedile jne. q

Sõltuvalt vea hinnast mõõdetakse tavaliselt logistikas vigade esinemist kategooriate kaupa.

Näiteks võib vead liigitada A-, B- ja C-kategooriasse, kus A on kalleim viga ning C vähemoluline. Kui A-vea korral seiskub mingi elutähtis protsess, siis näiteks C-viga võib tähistada valesti koostatud saatedokumenti vms.

Vea hinna määrab tagajärg, mille viga esile kutsub. Kui näiteks ettevõtte tootmisprotsess seiskub seetõttu, et tarne hilines, tarniti valesid asju või tarniti kasutuskõlbmatutena, siis on selle vea hind kogu ettevõtte seisaku maksumus.

Kui tegemist on müügiettevõttega, väljendub vea maksumus saamata jäävas tulus ning võib viia kliendikaotuseni. Kliendi kaotuse korral on vea (reeglina siiski korduvalt esinevate vigade) maksumuseks sellelt konkreetselt kliendilt eeldatud tulu.

Originaalartikkel