Kui isegi kodumaises kontekstis on tihti küllalt keeruline orienteeruda kõigis äritegevust reguleerivates tavades, seadustes ja muudes reeglites, siis seda raskem on võõrale turule sisenedes omada piisavat ülevaadet sealsest majanduslikust, seadusandlikust ja kultuurilisest keskkonnast. Üks riigi rollidest ekspordi toetamisel on just võõrastest tingimustest tuleneva ebavõrdsuse vähendamine võrreldes juba turgu tundvate ettevõtetega.
Eksport on igale riigile oluline, kuna lihtsalt väljendudes on just see eelkõige riiki sissetuleva raha allikaks. Üheks põhiliseks Eesti majanduse viimaste aegade probleemiks on just jooksevkonto puudujääk, mis 2004. aastal ulatus 17,5 mld kroonini ehk 12,7%-ni SKP-st. Kaupade eksport oli kokku 74,3 mld krooni, import 105,4 mld krooni. Kuigi nii 2004. aastal kui ka 2005. aasta esimeste kuude jooksul ületab ekspordi kasv jätkuvalt impordi kasvu, on selge et kaubavahetuse tasakaalustumiseni läheb veel aega. Ekspordi hoogustamiseks on vaja teha jõupingutusi.
Oma ettevõtetele võrdse või parema konkurentsipositsiooni saavutamisel on riigid omavahel rivaalid, üritades üksteist üle lüüa. Ühest küljest püütakse luua investeeringute meelitamiseks võimalikult soodsat, läbipaistvat ja vaba majanduskeskkonda. Teisalt tehakse jõupingutusi, et kohalikud ettevõtted suudaks toodangut turustada välisriikidesse. Riigid pakuvad abi välismaise info ja kontaktide leidmisel ning kodumaiste ettevõtete tutvustamisel. Ei saa alahinnata riikide rolli näiteks tolle, maksustamist või kaubanduspiiranguid puudutavate kokkulepete osas, kus ettevõtjad eraldi olulisel määral kaasa rääkida ei saa.
Et vältida rahvusvahelise konkurentsi olulist moonutamist riikide poolt, sõlmitakse rahvusvahelisi kokkuleppeid, millega kehtestatakse osapooltele vastuvõetavad mängureeglid. Näiteks WTO reeglite kohaselt on ekspordi subsideerimine keelatud. Üldine trend on selgelt vabakaubanduse levimise suunas. Kusjuures toetused ja kaubandustakistused vähenevad aegamööda isegi põllumajanduses, mis on üks enim riiklikult toetatavaid valdkondi.
Väikeriik ei saa tänapäevase tugeva üleilmse konkurentsi tingimustes toota kõike ise ja olla seejuures efektiivne, ega areneda vaid piiratud siseturu najal. Vajalik on spetsialiseerumine. Seda enam, et Eesti-taolise väikeriigi majanduse põhiosa moodustavad suhteliselt väiksed ettevõtted, kes on enamasti nõrgapoolsed eksportijad tingituna nii piiratud tootmismahust kui ka vähesest võimest turu ning tuntuse võitmise nimel esialgset kahjumit kanda.
Eesti riiklikest institutsioonidest tegelevad ekspordi arendamisega eelkõige Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja KredEx, aga ka riik laiemalt, seda näiteks saatkondade ja erinevates organisatsioonides esindatuse kaudu. EAS-i kaudu on võimalik hankida rahalist toetust ekspordiplaanide koostamiseks ja messide külastamiseks. Saatkondadest saab eelkõige mõningast teavet vastavate riikide kohta. KredEx pakub ekspordigarantiisid, mis on maailmas laialt kasutatav ekspordi toetamise viis ning võrreldes otsetoetustega märkimisväärselt efektiivsem ning vähem konkurentsi mõjutav vahend.
Eesti keskmine eksportija on suhteliselt väike
Teenuste või kaupade müümisel teise riiki on ostja leidmise, tootmise ja tarnimise korraldamise kõrval oluliseks küsimuseks ka tehingute finantseerimine. Ühest küljest tuleb leida vajalik raha kas oma vahendite või võõrkapitali arvelt, teisalt tuleb kindlustada raha laekumine ostjalt.
Eesti keskmine eksportija on suhteliselt väike ettevõte. EAS-i, Kredexi ja Krediidiinfo koostöös valminud uuringu kohaselt kuulub 76% eksportööridest mikro- või väikeettevõtete suurusrühma (kuni 50 töötajat), aastakäibega kuni 50 mln krooni (80%). 59% eksportööride kogukäive jäi 2002. aastal alla 20 mln krooni, umbes veerandi (23%) aastakäive jäi vahemikku 20-50 mln krooni ning vaid 16%-l ületas kogukäive 50 mln krooni piiri. Meie ettevõtete tehingumahud ei ole üldjuhul piisavalt suured, et pakkuda finantsasutustele huvi eripäraste tingimuste kokkuleppimiseks või täiendava riski aktsepteerimiseks. Samuti on antud mahtude puhul väga raske kindlustada riske eraturul.
Turvalisimaks viisiks raha laekumine kindlustada on teatavasti ettemaks. Samas on selge, et enamik ettevõtteid ei suuda või ei soovi saadud kaupade või teenuste eest ettemaksuga tasuda. Krediiti müües kaasnevad üldjuhul raha hankimisega seotud kulud ning risk, et raha jääb üldse või osaliselt laekumata. Kui samas riigis tegutsevad ettevõtted suudavad enamasti hinnata partnerettevõtete olukorda ning juhtida seeläbi teadlikult krediidiriske, siis teiste riikide ettevõtete olukorra adekvaatne hindamine on juba oluliselt raskem. On vaja omada teadmisi vastava riigi seadusandlusest, tavadest, raamatupidamispõhimõtetest jms. Kui Eestis on majandusaruannete avaldamine tavapärane, siis näiteks Usbekistanis seda mingil juhul ei tehta. Tehingut tagavad pandid ei pruugi olla registreeritud mujal kui partnerettevõtte raamatupidamises, mis muudab pandi väärtuse vägagi küsitavaks. Itaalias on tavaks pikad maksetähtajad ning viivitamine. Ilmselgelt on raske hinnata krediidiriske Hiinas, Saudi Araabias või Egiptuses, kui ettevõttel vastavad kogemused puuduvad. Vajaliku info saamine on küllaltki kulukas protsess.
Samas võivad finantseerimistingimused olla tehingu sõlmimisel olulise tähtsusega. Eksportija, kes suudab pakkuda soodsatel tingimustel tehingu finantseeringut, on eelistatud olukorras. Laialt kasutatavaks võimaluseks on ekspordikindlustus või garantii, kus erakindlustaja või riiklik ekspordikrediidiagentuur kindlustab raha laekumise tehingu eest ka juhul, kui ostja teatud põhjustel seda ei tee.
Eksporditehingute garanteerimine on riigiti erinev
Eksporditehingute kindlustamine on riigiti väga erinev. Üldjuhul loetakse kuni kaheaastase maksetähtajaga, arenenud riikidesse (nt EL-i liikmesriikidesse) suunatud eksporditehingutega kaasnevaid riske n-ö turustatavateks riskideks. Selliseid lühiajalisi tehinguid on paljudes riikides nõus kindlustama ka erakapitalil töötavad kindlustusseltsid. Eestis on siinkohal takistuseks väikesed tehingumahud, mis muudavad vastava teenuse erakapitalile ebahuvitavaks. Kuni käesoleva ajani aktiivne pakkumine selles osas puudub, kindlustust on võimalik saada vaid koos suhteliselt suuremahuliste faktooringteenustega. KredExi pakutava garantiiga oli 2004. aastal kaetud 648 mln krooni ehk 0,9% Eesti ekspordikäibest.
Üle kaheaastaste maksetähtaegadega eksporditehinguid ning riskantsetesse riikidesse suunatud tehinguid aga eraseltsid ei kindlusta. Selliste tehingutega kaasnevaid riske nimetatakse n-ö mitteturustatavateks riskideks. Selliste riskide kindlustamine on riiklike ekspordikrediidiagentuuride pärusmaa, sest risk selliste tehingute korral on oluliselt suurem võrreldes lühiajaliste ning arenenud riikidesse suunatud eksporditehingutega. Kuna nii mõnedki suured tööstusriigid (nt USA, Saksamaa jne) kindlustasid oma riigi eksporditehinguid pikka aega väga odavalt ja ülisoodsatel tingimustel, töötades seetõttu kahjumlikult, tekkis vajadus ühtsete mängureeglite järele, mis annaksid kõikide riikide eksportijatele võrdsed võimalused ja lõpetaksid taolise riikliku subsideerimise.
Olukorra illustreerimiseks võib tuua järgmise näite. USA ja Soome ettevõtted toodavad kvaliteedilt ja hinnalt sarnast seadet, mida soovib osta Ukraina ettevõte. USA ettevõtte suudab ostjale pakkuda seadme ostu finantseerimiseks USA riikliku toe abil üliodavat ning pika tähtajaga laenu võrreldes Soome ettevõttega. On ilmselge, et võitjaks selles kahevõitluses osutub just USA ettevõte. Sellise n-ö ebaausa konkurentsi likvideerimiseks tekkiski vajadus ühtsete mängureeglite järele, et tagada kõikide riikide eksportijatele võrdsed tingimused. Selliste ühtsete reeglite väljatöötamise ning rakendamise eest kannavad hoolt OECD ning Berne Union.
Ühtsed mängureeglid ekspordi garanteerimisel
OECD liikmesriigid on sõlminud omavahel n-ö aumeeste kokkuleppe, millega lubatakse järgida ekspordi garanteerimisel ühtseid mängureegleid. Siia hulka kuuluvad minimaalsed preemiamäärad, takistamaks ekspordi subsideerimist, aga ka nt intressimäärasid ning maksimaalseid krediidiperioode puudutavad sätted. Eestile kui EL-i liikmesriigile on OECD kokkulepete järgimine kohustuslik.
Berne Union on liit, mis ühendab eksporditehinguid ning välisinvesteeringuid kindlustavaid organisatsioone üle maailma. Liit loodi 1934. aastal nelja riigi, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia ja Suurbritannia poolt. Käesoleval hetkel on Berne Unionil 54 liiget 43-st riigist. Liidu peamisteks eesmärkideks on koordineerida ühtsete reeglite järgimist ning võimaldada oma liikmetele informatsiooni ning kogemuste vahetust erinevate riikide kindlustajate vahel. Berne Unioni liikmed kindlustasid ajavahemikul 1982–2003 eksporditehinguid mahus 8452 miljardit USA dollarit ning välisinvesteeringuid mahus 167 miljardit USA dollarit. Samal perioodil maksid liidu liikmed kindlustushüvitisi 184 miljardit USA dollarit.
Berne Unioni liikme staatuse saamiseks peab kindlustaja vastama teatud kriteeriumitele. Kuna paljude arenevate riikide ekspordiagentuurid (sh KredEx) on väga lühikese tegutsemisajaga ning suhteliselt väikeste kindlustavate mahtudega, tekkis vajadus analoogse organisatsiooni järele, mis ühendaks just väikeseid ning arenevaid krediidikindlustajaid. Selliseks organisatsiooniks on Praha Klubi, mis loodi Berne Unioni tütarorganisatsioonina 1993. aastal. Praha Klubi tegutsemise alused on sarnased Berne Unioni omadega. Praegu koondab klubi endas 29 liiget, peamiselt Ida-Euroopast, Aafrikast, Lähis-Idast ning Aasiast. KredEx on Praha Klubi liige alates 1999. aastast.
Eri maade ekspordikrediidiagentuuride tihe koostöö tagab adekvaatse ja usaldusväärse info olemasolu eri riikide majanduskliima ning konkreetse ettevõtte kohta. Koostöös kohaliku agentuuriga on oluliselt lihtsam selgitada äripartneri tausta ning hinnata saadava informatsiooni tegelikku sisu. Makseprobleemide korral on võimalik mõjutada maksete tasumise protsessi. KredExi osalemine Praha Klubi töös annab lisavõimaluse Eesti eksporditehingute finantseerimisel ning tõstab riigi tuntust teiste eksportivate riikide seas.
Riikliku ekspordigarantii eelised:
• garanteeritakse tehinguid riskantsetes riikides;
• garanteeritakse ka pikaajalise, üle 2-aastase krediidiperioodiga tehinguid;
• ei ole otseses sõltuvuses kindlustusturul toimuvatest sündmustest;
• suunatud ekspordi edendamisele, tegevuse tasuvus on teisejärguline;
• valmidus tegeleda ka suhteliselt väikesemahuliste tehingutega;
• lisaväärtus krediidiriski adekvaatsel hindamisel;
• suurem mõjujõud võlgade sissenõudmisel.
Avaldatud: Ärielu november 2005
