Teadupoolest Eestis ettevõtte tulumaksu pole ehk äriühingutes ega kasumitaotluseta organisatsioonides sissetulevat raha ja kasumit ei maksustata. Mittetulundusühingute ja sihtasutuste tulumaksusoodustus tähendab aga maksuvabastusi annetajatele ning mitmesugustelt väljaminekutelt ka ühingutele endile. Soodustuse saamiseks tuleb taotleda maksuametilt kandmist vastavasse valitsuse nimekirja, kuhu pääsemise põhitingimusteks on tegutsemine avalikes huvides ja heategevuslikult.

Kui esimene kriteerium ei tekita eriti küsimusi ja üksnes oma liikmete või ärihuvides loodud ühendusi on suhteliselt kerge eristada, siis teine ehk heategevuslikkuse mõiste defineerimine on keerulisem. Olukorda, kus seadus ei anna kõiki vastuseid ette, nimetatakse juuras kaalutlusõiguseks ja määratlemata õigusmõisteteks.

Kuigi viimaste sisustamisel on maksu- ja tolliametil üsna vabad käed, täpsustab tulumaksuseadus, et heategevuslik on ühing siis, kui ta "pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust". Tundub esmapilgul, et piisab kellegi otsesest toetamisest või mis tahes kasumitaotluseta tegevusest, ja nõue on täidetud. Aga ei, lause sisaldab hulga sõnu, mis hakkavad menetluse käigus oma elu elama.

Näiteks mida tähendab sõna "toetamine"? kas otseselt kellegi abistamist, annetuste vahendamist, toetuse maksmist või mahub selle alla ka sihtrühma heaks tegutsemine näiteks huvikaitsena? Või kuidas mõiste, et sihtrühm peab tulenema põhikirjast?

Põhikirja tuleb ju kirjutada vaid eesmärk, mõni vabaühendus selgitab ka selle saavutamiseks vajalikke tegevusi lahti, aga kas siis põhikirjas peaks ka kõik sihtrühmad üles olema loetud? Ja see sõna "heategevuslik" ise? On see eesmärk, tegevus või omadus?

Need on vaid mõned kümnetest seaduse rakendamise küsitavustest ja paraku mitte õigusteoreetilised, vaid nendega on kokku puutunud lõviosa tulumaksusoodustuse taotlejatest, kui nad loevad maksuhalduri keelduvaid otsuseid stiilis "te pole heategevuslik" või "teil puudub heategevuslikult toetav sihtrühm".

Vaadates aga Riigi Teatajas ja maksuameti kodulehel avaldatud nimekirja soodustusega ühendustest, saab nimedestki aru, et enam kui kümne aastaga on sinna kantud kõiki muid kui üksnes selliseid heategevusorganisatsioone, kes tegelevad puudust kannatajate abistamisega, nagu maksuamet tingimust tõlgendab.

Kohtupraktika Seaduse tõlgendamisel on nii palju vaidlusi ja arusaamatusi võimaldanud ka kohtupraktika puudumine. Vabaühendustel pole ilmselt piisavalt võimekust oma õigusi kohtus kaitsta ja igas taotlusvoorus suudab vaid mõni üksik otsuse peale vaidegi esitada. Üle paljude aastate esimene vaidlus halduskohtus toimus alles möödunud sügisel, kui oma nimekirjast väljaarvamise vaidlustas üks arstide täiendusõppe  fond, kes kaotas. Kohus ei leidnud, et arstide koolitus hädasti toetust vajaks, ning ühingul olid ka kutseliidu tunnused, mida seadus nimekirjalistele ei luba. Tänavune kevad annab aga rohkem aimu, kuidas kohtukull seadust loeb ja heategevust mõistab, kuna märtsis toimus lausa kaks kohtuistungit, ühes vaidles maksuhalduriga MTÜ Ilumetsa Rongipeatuse Sõbrad, teises Wikimedia Eesti.

Tähelepanelik lugeja näeb, et veerand nimekirja kantuist on spordiklubid, järgmine suurem grupp on usuühendused, palju leiab laulukoore ja tantsurühmi, küla- ja asumiseltse, eri alade liite ja võrgustikke ning ise riiklikke fonde nagu Archimedes, Innove, MISA, KÜSK jt. Nii et väga kirev pilt, mida vaadates pole üldse lihtne öelda, mis neid organisatsioone nüüd seob. Aga nagu juuras öeldakse, ei loo ebaõigus uut õigust, niisiis ei saa uued taotlejad senise praktika argumenti kasutada, vaid peavad tõendama enda vastavust tingimustele.

Pikad-pikad arutelud

Ebaõiglust on siiski mõistnud maksupoliitika argipäeva kureeriv rahandusministeerium, kes soostus mõningase tõrkumise järel teema taas lauale võtma. Nii on EMSL eestvedamisel juba üle aasta kestnud arutelud probleemide ja lahenduste üle, millest võtsid osa veel siseministeerium, maksu- ja tolliamet, KÜSK ning valdkondlikud eksperdid vabaühendustest. Kokku leppida ei suudetud paljus, ent vähemalt on lõpuks koos kümmekond konkreetset ettepanekut, mida seaduses muuta, ja need saatis regionaalminister Siim Kiisler kui kodanikuühiskonna arengukava täitmise eest vastutaja märtsis oma kolleegile rahandusministeeriumis.

Järgnevalt põhilistest arutelukohtadest, millele EMSL ootab ka vabaühenduste arvamus, et sealt edasi juba seaduseelnõuni jõuda. Sisuliselt neis midagi väga uut pole, samad ideed pani EMSL rahandusministeeriumi lauale juba 2009. aastal, kui viimati seaduse kallal käidi.

Mitte vaid heategevus

Esimene ja kõige olulisem muudatus peaks olema seadusest üldse kogu heategevusliku toetamise jutt ära kaotada. See tähendaks, et nimekirja kandmise põhitingimuseks jääks avalikes huvides ja kasumitaotluseta tegutsemine, kui ei esine teisi välistusi, mis on seaduses praegugi – seotud isikutele soodustuste jagamine, liigkõrged palgad, ärihuvides tegutsemine, maksu- ja aruandevõlad jms. Samaks jääks ka nende ühingute liigid, keda mingil tingimusel nimekirja ei kanta: kutse- ja ametiühingud, ettevõtluse toetamise organisatsioonid, erakonnad jt valimistulemustele orienteeritud ühingud.

Arutelu käigus tekkis palju kirglikke vaidlusi, kuidas välistada nimekirjast need, kes tegelevad suurel määral ettevõtlusega, kuigi enamasti on tegevusalaks kultuur, haridus või sport ja tulud pärinevad piletite müügist, õppemaksudest või osalustasudelt, mitte tööstuslikust makaronide tootmisest. Ühegi toimiva objektiivse kriteeriumini töörühm ei jõudnudki, kuna raske ja ehk ebaõiglanegi oleks tõmmata maksusoodustuste andmise piir kellegi professionaalsuse järgi – teed head teatrit ja  saad pileti eest küsida 15 eurot, järelikult ei vaja ega saa maksusoodustust. Kui oled aga kohalik rahvateater, keda isegi tasuta väga vaatama ei tulda, sobid soodusnimekirja. Mõneti filosoofiline dilemma: kas toetada kehvemaid, sest nad vajavad abi, või tugevamaid, sest neil on rohkem mõju? Või tuleks toetada mõlemaid võrdsetel alustel?

Omatulu teenijate seas eristub veel üks seltskond vähetuntud elukaid ehk sotsiaalsed ettevõtted, kelle staatus õiguses ning turul on veel ebaselgem. Sotsiaalne nimelt on ettevõte, kes oma majandustegevuse abil või käigus tegeleb mõne ühiskondliku küsimuse edendamise või lahendamisega. Sotsiaalne ettevõte nimena jääb ilmselt mõneks ajaks veel mitteametlikuks, aga selliste tunnustega vabaühenduste maksustamisel tekib mitmeidki küsimusi, nagu ka maksusoodustuste andmisel nendele vabaühendustele, kes osutavad avalikke teenuseid.

Kodanikualgatuslikest ühendustest või nende liitudest eristub nimekirja kantute ja taotlejate seas veel üks huvitav grupp – kutsugem neid avaliku võimu valitseva mõju all olevateks organisatsioonideks. Lisaks eelnimetatud riigi sihtasutustele kuuluvad sellesse rühma teisedki MTÜ-d ja SA-d, kelle juhtimises on riigil, tema asutusel, maa- või omavalitsustel asutajaõigus või voli määrata enamik juhtorgani liikmetest. Nende puhul pole küsimustki avalikest huvidest, kuna millegi muuga avalik võim ei peaks tegelemagi. Kas nad aga ka tulumaksusoodustust peaksid saama, on kõvem pähkel sellest, kui kaugele kodanikualgatus peaks võimule vastu tulema avalike teenuste osutamisel ja antud juhul annetuste ja vabatahtlikkuse toel eelarveaukude lappimisel.

Levinumad vead Taotluste mitterahuldamise põhjuseks pole alati maksuameti õelus, vaid lohakalt täidetud vorm või n-ö tehnilistele tingimustele mittevastamine. Sageli unustatakse taotlusele lisada mittetulundusühingu liikmete nimekiri ning registrile esitatud asutamisotsus või -leping, samuti ei taheta või osata millegipärast täita jooksva aasta tulude-kulude prognoosi, millest maksuhaldur saab järeldada, et tegevust ei plaanitagi. Levinud probleem on ka "vara jagamise punkt" põhikirjas, kus vara lubatakse likvideerimisel jagada üldkoosoleku otsuse alusel või "mõnele teisele sarnasele organisatsioonile", ent seadus näeb ette, et vastavalt maailmapraktikale on avalikes huvides tegutsemise kriteerium just see, et põhikirja järgi läheb lõpetamisel vara teisele sama staatusega ühingul ehk meil teisele nimekirja liikmele või avaõiguslikule juriidilisele isikule.

Riigi käepikenduste ja kodanikualgatuse vahel jääb veel üks liik ühinguid, mida avalik võim otse ei juhi ega kontrolli, vaid tegu on avaliku võimu asutuse toetusfondi, sõprade seltsi, vilistlaste või lapsevanemate asutatud organisatsiooniga. Kas sellised peaks toetust saama? Üldjuhul on nad seni nimekirja kantud, kuna heategevusliku toetamise kriteerium on täidetud, aga viimaste seadusemuudatuste järel on nad juba kahvlis, kuna annetajad saavad neid toetades küll soodustust, kui aga ühing vahendatu edasi tahab anda, näiteks koolile või haiglale, tekib maksukohustus. Varem oli teisiti, aga kuna maksusoodustus võimaldati Euroopas ka piiriüleselt, ei pidanud riik õigeks, et Eestis kogumata maksude arvelt saaks keegi mõnd Kreeka põhikooli toetada. Teoreetiline oht? Võib-olla, aga selline see seadus praegu on.

Mida pakkuda liikmeile?

Üheks tehnilisevõitu takistuseks nimekirja pääsemisel on igal aastal mitme taotleja põhikirjas leiduv tüüpklausel, mis annab mittetulundusühingu liikmetele õiguse kasutada soodsamalt või tasuta ühingu vara ja vahendeid. selle all on enamasti mõeldud, et spordiseltsi liige (mitte klient), kes maksab liikmemaksu, saab selle eest ka MTÜ valduses olevaid spordivahendeid kasutada, või külaseltsi puhul seltsimaja ruume, rahvakultuuris esinemisrõivaid jne. Maksuhaldur on aga tõlgendanud sellist põhikirjasätet kui vastuolu seaduses nõutuga, mis ei luba liikmetele, juhtidele ja teistele seotud isikutele anda abi, jagada tulu või rahaliselt hinnatavaid soodustusi. Pole isegi vahet, kui see punkt on põhikirja jäänud asutamishetkest 15 aastat tagasi ja ühtki soodustust pole kunagi tehtud, aga taotlus lükatakse tagasi ja öeldakse, et muuda põhikirja ja proovi poole aasta pärast uuesti. Kõlab tobeda jooksutamisena, aga ka selle pärast tuleb nüüd seadust muuta.

Tõenäoliselt uueks tingimuseks saab nõue tegutseda ühe kalendriaasta jooksul enne nimekirja kandmise taotluse esitamist. Seni on maksuhaldur usaldanud ka äsja asutatud ühingute põhikirjas ja taotlusvormis lubatut ja kui jutt klapib, on nimekirja pääsetud. Vahel tekib aga kahtlusi, kas asi ei jäägi üksnes ilusaks jutuks, aga reaalsust pole kontrollida kusagilt, kuna ühing ei tegutse veel. Uus nõue võib nimekirja pääsu takistada aga neil seltskondadel, kes on just reaalselt või teise nime all tegutsenud juba aastaid, aga registreerinud end alles äsaja, nii et siin saab seadusandja veel kaaluda, kuidas tingimusi sõnastada.

Kuritarvitused Riigile valmistab soodustustest enim peavalu võimalus anda maksuvabu stipendiume õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks. Ametnikud on nii mõnelgi korral üritanud sekkuda eriti spordis ja kultuuris lokkavasse praktikasse, kus stipendium ei maksta õppimiseks, sportimiseks või enesetäiendamiseks, vaid treeneritele, kohtunikele, lavastajatele, hääleseadjatele jne, kelle tegevus on pigem töö ja peaks olema vastavalt maksustatud. Poliitikud pole aga karme otsuseid teha julgenud, kuna sportlased ja kultuurnikud nõuavad siis raha juurde, et makse saaks maksta.

Maksusoodustuse saamise tingimuste kõrvale on vähem käsitletud probleem taotluste läbivaatamise kord. Hetkel on menetluses kokku viis osalejat: ühing, maksuamet, soovituslikku nõu andev asjatundjate komisjon, rahandusministeerium ja lõpuks otsuse tegev valitsus. Protseduur toimub kaks korda aastas ja taotluse esitamisest nimekirja kandmiseni läheb 5,5 kuni 10,5 kuud.

Vabaühendused on sellega ilmselt harjunud, ent objektiivselt ega hea halduse põhimõtete järgi pole põhjendusi, miks positiivseid otsuseid ei võiks näiteks 30 päeva jooksul teha. Eeldusel, et seadus muutusk lihtsamaks ja selgemaks, langeks ära vajadus ka asjatundjate komisjoni (kelle soovitustega nagunii üsna vähe arvestatakse) järele, ja menetluse võiks täielikult maksuhalduri pädevusse anda. Keeldumiste ja väljaarvamistega jääks tavapärane võimalus esitada 30 päeva jooksul vaie või pöörduda halduskohtusse. Maksu- ja tolliamet on muide selle mõttega isegi nõus, kuigi arvestab, et nende koormus uute taotlejate näol kasvab kaks korda, ent prognoosib sama suurt kasvu ka positiivsetele otsustele.

Tingimuste muutmisel ei saa samaks jääda ka taotlusvorm TMIN ja selle nõuded,  kui riik küsib praegu hulka kaheldava väärtusega või sellist infot, mis tal nagunii endal juba olemas – näiteks asutamisotsuse või -lepingu koopiat, mille nõuet ei pane teatud hulk taotlejaid tähele või ei oska seda äriregistrist küsida. Et taotlemine ka moodsalt elektrooniliseks ja näiteks osaliselt eeltäidetuks muutusk, ei tasu niipea loota – kui ka praegune määr (u 300 taotlust aastas) kahekordistuks, on seda ikka liiga vähe, et ilmselt kümnetesse tuhandetesse eurodesse küündiv IT-arendus end ära tasuks.

Andke soodustus tagasi!

Lõpetuseks ka üks soodustuste kasutamise mõte. Regionaalminister kordas oma kirjas ka EMSL mullu riigikogule tehtud ettepanekut kaotada eraisikute tehtud annetuste mahaarvamiselt 5% piirang, kuna see ei täida enam seaduses omaaegset rolli, kus eri liiki mahaarvamistel oli rohkem protsentuaalseid piirmääri. Lisaks on tänavusest kõigi mahaarvamiste lagi nagunii 1920 euro peale langetatud ja mitte rohkem kui 50% maksustatavatest tuludest. seega suurte kodulaenuintresside, koolituskulude jm mahaarvamiste järel ei pruugi eraisikud annetustelt maksusoodustust enam saadagi, ja kel on muid enda tarbeks saadud soodustusi vähe, ei saa teiste heaks panustatult ikkagi eriti palju soodustust.

Nende aga ka uute ideede kohta on oodatud mõtted e-posti aadressile alari@ngo.ee.

Artikkel on ilmunud kodanikuühenduste ajakirjas Hea kodanik