Neli aastat nägi riigikogu vaeva, et lihvida uus riigihankeseadus kõigile meelepäraseks, ühildada kõikvõimalike eurodirektiividega, lüüa särama kui prillikivi.

Et igaühe soovidele vastu tulla, poetati seadusesse kõikvõimalikke kummalisi sätteid.

Usina lobitöö ajel kirjutati kevadel jõustunud seadusse ka nõue, et hankel osalejail ei tohi olla eelneva 12 kuu jooksul kokku rohkem kui 30 päeva maksuvõlgu.

Pealtnäha poleks selles ju midagi paha, paraku on maksuvõlg aga lai mõiste: selle alla mahuvad nii krooniline riigimaksudest kõrvalehiilimine kui ka pisipatud.

Tulemusena kahaneb sisukate hangete arv kiiresti nulli lähedale, kuna hanke võidab mitte parim, vaid sündmustevaeseima ajalooga pakkuja – mees ilma minevikuta.

Kui ametiautot kasutav töötaja saab parkimistrahvi, on see juba põhjus ettevõte hankel osalejate seast kõrvaldada.

Isegi kui ettevõttel enda teada võlgu pole, võib pärast tuludeklaratsiooni esitamist firmasse tulev audit leida mõne vea – ning maksuvõlg ilmub kui jänes tühjast kübarast. Ettevõte kõrvaldatakse hankelt, tagatisraha jääb riigile ning rohkem seda firmat riigihangetel ei nähta.

Nii jääbki hangetel osalejaid aina vähemaks. Mis mõtet on koostada töö- ja ajamahukaid pakkumisi ning maksta tagatisraha, kui lõpuks kuulutatakse võitjaks ainus järelejäänu, sõltumata hinnast?

Firmad, kes riigihangetel osaleda võinuks, ei võida sellest kindlasti. Aga suuremat rõõmu pole konkurentsi puudumisest ka riigil.

Juba on hangete hinnad hakanud uljalt kõrgustesse rühkima. Praeguseks ei meeldi kurikaval nõue enam kellelegi, ükski huvigrupp ei taha selle autorsust omaks võtta.

Mart Opmann näitab näpuga Eesti Tööandjate Keskliidule ja rahandusministeeriumile, liidu volikogu esimees Enn Veskimägi aga ajab sõrad vastu: pole teinud, meile ei meeldinud see algusest peale!

Lõpuks polegi tähtis, kes niisuguse nõude seadusse kirjutas, olulisem on sellest vabaneda.

Ja tõepoolest, nüüd ongi võetud ette kava võlapügal seaduses ära muuta. Äripäeva arvates on see õige ja hea.

Ehkki parem oleks muidugi algusest peale tarvitamiskõlbulikke seadusi teha.

Koolitusfirmadele toob küll palju rõõmu, kui iga seadusemuudatuse järel saab ettevõtetele uue koolituse korraldada, kuid pikemas perspektiivis on stabiilne majanduskeskkond siiski rohkem väärt.

Originaalartikkel