Naljakuul avaldasime Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna majandusarvestuse õppekava kolmanda kursuse tudengi Anna Zaharjaš’e bakalaureusetöö “Nõuete hindamine Eesti ettevõtetes” valmimiseks vajaliku küsimustiku, millele ootasime lugejate vastuseid.
Tänaseks on bakalaureusetöö juba mõnda aega kaitstud ning saame avaldada kokkuvõtte. Töö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas Eesti ettevõtetes nõudeid hinnatakse ning kas see vastab kasutatava standardi nõuetele.
Uuringus osalesid nii raamatupidajad kui ka audiitorid. Mõlema grupi jaoks olid koostatud erinevad küsimused.
Uuring näitas, et enamik ettevõtteid kasutab finantsarvestuses Eesti finantsaruandluse standardit (EFS). Rahvusvahelisi finantsaruandluse standardeid (IFRS) kasutavad peamiselt
- suured ettevõtted;
- ettevõtted, kes on rahvusvahelised ning ka
- ettevõtted, kes on kontserni liikmed ja kasutavad nii EFS-i kui ka IFRS-i.
Uuringus osales ainult 1 suur ettevõte, kus on kasutusel nii EFS kui ka IFRS.
Uuringus vaadeldi finantsaruandluse standardeid, mis reguleerivad finantsinstrumentide hindamist, sealhulgas ka nõuete hindamist. Rahvusvahelised standardid ei näe ette konkreetset hindamismeetodit, kuid soovitatakse kasutada statistilisi meetodeid. IFRS-i kasutajatest märkis 4 ettevõtet (8-st), et nad kasutavad individuaalset hindamismeetodit, mis on vastuvõetav vaid juhul, kui tasumata arved või antud laenude osamaksed on ettevõtte jaoks eriti olulised.
Sama põhimõte kehtib ka Eesti finantsaruandluse standardi kasutajatele, kuid enamik ettevõtteid kasutab individuaalset hindamismeetodit. Võrreldes neid andmeid audiitorite küsitluse tulemustega, võib järeldada, et enamikus Eesti ettevõtetes tähendab “individuaalne hindamine” seda, et hindamist üldse ei toimu, sest nõudeid ei hinnata alla. See on väärkajastamine, mis ei vasta ühegi standardi nõuetele.
Väike osa Eesti ettevõtetest läbib audiitorkontrolli ja selliste ettevõtete hulgas on umbes 40%, kellel esineb nõudeid, mida audiitorite hinnangul tuleks alla hinnata.
Mõlema küsimustiku lõppu jäeti ruumi vastajate kommentaaride ja täiendavate ettepanekute jaoks. Üks audiitor rõhutas, et nõuete ülehindamise probleem esineb sageli ettevõtetes, kus omanik ja juhatuse liige on sama isik ning sellega seoses ei taheta kahjumit näidata. Sama audiitor rõhutab, et suurettevõtetes on kehtestatud nõuete hindamise kord (uuringutulemuste põhjal selgub ka, et ligikaudu 60%-l auditeeritavatest ettevõtetest seda probleemi ei esine). Kuid nagu juba mainitud, on Eestis väga palju ettevõtteid, kes ei ole kohustatud auditit läbima ning selliste ettevõtete aruannetest võib ilmneda varade ülehindamist.
Keskmine hinnang nõuete ülehindamise probleemile, mille audiitorid annavad, on “3”, mis tähendab, et probleem on Eestis kahtlemata olemas ning sellega tasub olla ülimalt tähelepanelik ja teavitada juhtkonda võimalikest tagajärgedest, kui hindamist ei teostata. Autor soovib veel kord juhtida tähelepanu asjaolule, et hinnang põhineb audiitorite isiklikul kogemusel, kuid tasub arvestada, et väiksemate ettevõtete, kel puudub auditikohustus, puhul on võimatu hinnata, kui tõsine on probleem ning saab ainult oletada.
Väga oluline järeldus on, et on teatud osa raamatupidajaid (nii kogenud kui ka väheste kogemustega), ei ole teadlikud nõuete hindamise põhimõtetest ega tea, mida tähendavad individuaalne ja statistilised hindamismeetodid. Seega väärib märkimist, et nagu paljud audiitorid on välja toonud võimalusena parandada nõuete olukorda Eesti ettevõtetes, on vaja korraldada raamatupidajatele ja raamatupidamise eest vastutavatele isikutele koolitusi, et nende kvalifikatsioon oleks nõutaval tasemel ja et finantsarvestus oleks vastavalt kasutatavale standardile.
Positiivne järeldus on, et vastanute seas oli töötajaid ettevõtetest, kus püütakse luua tingimusi nõuete võimalikult efektiivseks haldamiseks. Selle järelduse tegemisel lähtuti asjaolust, et nõuete kogumisega tegelevad mitmes ettevõttes müügiosakonna töötajad. Seda järeldust mõjutas ka asjaolu, et osades ettevõtetes toimub müük ainult ettemaksetega, mille tulemusena puuduvad nõuded.
Ja viimane punkt selle järelduse tegemiseks oli see, et 10 ettevõttel 91-st jaotatakse nõuete arvestuses nõuded kontode kaupa, vastavalt nende vanusele (näiteks konto “Ostjatelt laekumata arved maksetähtaja piires”, “ostjatelt laekumata arved, mis on maksetähtaja ületanud kuni 30 päeva” ja nii edasi), mis omakorda tähendab pidevat nõuete jälgimist ning sel juhul on võimalik õigeaegselt kasutusele võtta teatud abinõud hilinenud nõuete sissenõudmiseks ja võimalike kahjude ennetamiseks.
