Kokkuvõte Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Majandusarvestuse eriala üliõpilaste finantsjuhtimise praktikast.

Tugevas konkurentsis tuleb ettevõtetel pidevalt valvel olla ja oma olemasolu vajalikkust tõestada. Tänasel päeval tuleb juhtkonnal iga planeeritav ja tehtav samm hoolega läbi mõelda. Seda, kui hästi möödunud perioodil ressursse juhiti, kajastab majandusaasta aruanne. Viimast peetakse sageli ettevõtte visiitkaardiks, mis edastab otseselt numbriinfot ja mille tagant paistab välja ka kvalitatiivne informatsioon.

Käesolevas artiklis esitatakse kokkuvõte täna Eestis tegutsevate ettevõtete ja asutuste finantsnäitajate analüüsitulemustest aastatel  2010 – 2012. Andmeid kogusid LVRKK majandusarvestuse eriala kolmanda kursuse üliõpilased finantsjuhtimise praktika käigus. Üliõpilane viibis ettevõttes või asutuses kokku neli nädalat. Kõik arvutused on kontrollitud ja tuginevad kinnitatud majandusaasta aruannetele.

Finantsjuhtimise praktika eesmärk oli anda üliõpilasele võimalus rakendada teoreetilisi teadmisi majandusüksuse erinevates finantsvaldkondades ning luua võimalus endas välja kujundada vajalikud finantsjuhtimise vilumused majandusüksuse strateegiast/arengusuundadest lähtudes.

Praktika tulemusel üliõpilane:

• teab ja tunneb asutuse põhitegevuse ja finantsjuhtimise koostöö põhimõtteid;
• analüüsib finantsjuhtimise töökorraldust organisatsioonis;
• koostab finantskalkulatsioone, kuna tunneb asutuse poolt pakutavate toodete/teenuste hinnastrateegiaid;
• seostab finantskavandamist ja finantsanalüüsi ning oskab hinnata asutuse/ettevõtte majandustulemusi suhtarvude tõlgendamise abil;
• analüüsib asutuse/ettevõtte kulude struktuuri ning suudab koostada finantskalkulatsioone tootele või teenusele;
• mõistab erinevate valdkondade põhiküsimusi ja esinevaid finantsjuhtimise kitsaskohti;
• prognoosib konkreetse valdkonna järgmise perioodi tulusid ja kulusid.

Praktika jooksul käsitletud teemad kuulusid üldjoontes järgmistesse kategooriatesse:

• Ettevõtte üldandmed ja struktuur taustainfona. Finantsanalüüsi teostamine kolme perioodi kohta (st minimaalselt kaks majandusaastaaruannet vaatluse all).
• Ettevõtte/asutuse käibekapitali juhtimine suhtarvude põhjal.
• Efektiivsuse analüüs väldete ja kordajate kaudu.
• Rentaabluse ehk tasuvusnäitajate analüüs.
• Pankrotiohu hindamine Z-seisu kaudu.
• Tulevaste perioodide tulude ja kulude eelarvestamine.

Alljärgnevalt esitatakse lugejale praktikaaruannete põhjal koostatud kokkuvõte ettevõtete ja asutuste tulemustest. Vaatluse all on täna tegutsevad ettevõtted/asutused perioodil 2010-2012.

Valimi kirjeldus

Valimisse kuulusid järgmised ettevõtted/asutused: OÜ Laventa; AS Kalev; Optimal Finance OÜ; Tapa Autokool OÜ; AS Kaarna KT; Ekso Farm OÜ; Tähe Raamatupidamisbüroo OÜ; SA Pärnu Haigla; OÜ Kohala SF; OÜ Tapa Mill; Siram RP OÜ; OÜ MaRaam; Tamsalu Vallavalitsus; OÜ Plangi Trans; AS Pihlaka; Jeld-Wen Eesti AS; SA Narva Ärinõuandla; Baltika Grupp AS; Laesti AS.

Finantsanalüüsi ja finantsjuhtimise puhul räägitakse üldjuhul kahest suurest meetodi grupist – horisontaal- ja vertikaalanalüüsist ning finantsnäitajate vahelistest seostest ehk finantssuhtarvudest leidmisest. Viimasele keskendumegi just selleks, et teada saada, milline on ettevõtete/asutuste finantsseis.

Suhtarvude kasutamise ja jälgimise tähtsus

Suhtarvud on olulised näitajad raamatupidamise numbrite käsitlemiseks. Suhtarvu leidmiseks jagatakse üks arv teisega. Loogiliselt ja järjekindlalt kasutatuna annavad tegevust iseloomustavad suhtarvud olulist informatsiooni ja peegeldavad muutusi.

Suhtarvudest on kõige rohkem kasu, kui neid arvutada ja analüüsida regulaarselt. Lihtsaim näide on uurida ettevõtte majandustegevuse tulemusi käibe ja puhaskasumi korral. Ka võib suhtarve rakendada eri aastate ja ettevõtete võrdluses. Kuna kaks ettevõtet ei ole kunagi oma ettevõtmises sarnased, siis on see tegelikkuses raskendatud. Igal juhul on soovitav tutvuda uuritava ettevõtte tegevusvaldkonnaga.

Aruannete tõlgendamisel peetakse esmatähtsaks järgmisi valdkondi: likviidsus, efektiivsus, kasumlikkus ja finantseerimine.

Likviidsuse, efektiivsuse, finantseerimise arvutamiseks tuleb ette võtta bilanss. Likviidsus hindab, kas tegevuse jätkamiseks on ettevõttel vabu vahendeid, piisavalt raha. Efektiivsus iseloomustab varade kasutamist, finantseerimine näitab võõrvahendite kasutamise ulatust ja annab märku, mil määral saab firma seda endale lubada.

Kasumlikkus näitab, kui palju on müügi pealt tagasi teenitud ning andmed pärinevad kasumiaruandest.

Suhtarve kasutatakse selleks, et avastada võimalikud ettevõtte rahandusseisundi riskikohad, mis võivad tulevikus probleeme tekitada ning leida eelised, millest võiks ettevõte tulu saada, eelkõige juhtimisotsuste tegemisel. Analüüsides erinevate ettevõtete majandusaasta aruandeid, võime välja tuua järgmised suhtarvugrupid, mida kõige enam kasutatakse:

• lühiajalise maksevõime ehk likviidsuse näitajad;
• efektiivsuse näitajad ehk varade kasutamise suhtarvud;
• kapitalistruktuuri ja pikaajalise laenu kasutamise näitajad;
• tasuvus- ehk rentaablussuhtarvud.

Järgnevalt selgitame tulemusi samm-sammult suhtarvugruppide lõikes valimisse kuulunud ettevõtete põhjal. Käesolevas artiklis ei ole ettevõtteid ükshaaval esile toodud koos finantstulemusega, sest eesmärk oli luua nn üldpilt praktika tulemustest.

Lühiajalise maksevõime hindamine näitab, kas firmal on küllaldaselt raha ja kiiresti rahaks muutuvat vara oma kohustuste tasumiseks. Suhtarvu leidmiseks kasutatakse bilansist käibevara ja lühiajaliste kohustuste andmeid.

Kui kordaja väärtus on suurem või võrdne kui 1,6, siis ettevõte on maksevõimeline.

Kui suhtarv asub vahemikus 1,20 – 1,59, on maksevõime rahuldav. Tulemus asub vahemikus 0,9 – 1,19, siis on maksevõime mitterahuldav. Suhtarv < 0,9 on tegemist maksevõimetu ettevõttega.

Ettevõtete analüüs näitas (vt tabel 1), et lühiajalise võlgnevuse kattekordaja tulemus oli aastate lõikes muutlik.

Tabel 1. Lühiajaliste võlgnevuste kattekordaja tulemused kolme aasta lõikes

2010. aastal	Suhtarvu vahemik oli 1,16 – 2,34	Olukord on ettevõtete lõikes erinev, st et kõige väiksem tulemus on mitterahuldav, kõige suurem siin tabelis aga väga hea tulemus. Paremad tulemused olid seotud teenust osutavate ettevõtetega.
2011. aastal	Suhtarvu vahemik oli 1,37 – 3,85	Olukord on ettevõtetes muutunud paremaks. Näitajate väärtus on tõusnud. Tulemus annab selgelt märku, et ettevõtetel on iga lühiajalise kohustuse euro katmiseks võrreldes 2010.aastaga juba rohkem käibevara.
2012. aastal	Suhtarvu vahemik oli 1,37 – 1,62	Tulemused kinnitavad, et ettevõtetel/asutustel on piisavalt käibevarasi, et katta lühiajalisi kohustusi. Olukord on hinnangukriteeriume vaadates rahuldav, kuigi 2011.aastaga võrreldes on tunda maksevõime langust.

Kuna lühiajalise võlgnevuse kattekordaja ei anna detailselt teada, mis peitub käibevarade sees, siis teeme järgmisena kokkuvõtte happetesti tulemustest.

Happetest ehk likviidsuskordaja võtab vaatluse alla likviidsed varad (raha ja selle ekvivalendid ja nõuded) ja jagab selle tulemuse läbi lühiajaliste kohustustega. Tulemus on sobilik siis, kui suhtarvu vastus jääb piiridesse 0,6-1. See omakorda tähendab, et bilansikuupäeva seisuga on ettevõttel /asutusel ühe lühiajalise kohustuse katmiseks reaalselt likviidset vara 60% kuni 100% ehk 0,60 – 1 eurot.

Majandusarvestuse eriala üliõpilaste praktikaaruanded annavad koondina teada, et uuritud ettevõtete puhul jäi happetesti tulemus aastate lõikes erinevatele tasemetele (vt tabel 2).

Tabel 2. Happetesti tulemused kolme aasta lõikes

2010. aasta	Suhtarvu vahemik oli 0,40 – 1,76	Tulemused kinnitavad, et 2010.a. alumine piir suhtarvu vastuses viitab kehvale tasemele, ent on märgata, et leidub ka neid ettevõtteid, kelle tulemused happetesti osas on paremad kui arvväärtus 1. Tõlgenduses saab väita, et osadel ettevõtetel oli 2010.a. lõpus ühe lühiajalise kohustuse euro katmiseks bilansipäeval likviidset vara ehk kiiresti rahaks muudetavat vara 1,76 eurot. Kriitilised või pigem rahuldavad olid tulemused tootmisvaldkonnas toimetavatel ettevõtetel, sest käibevara sees on neil suur hulk varusid, mis antud suhtarvu leidmisel käibevara koosseisust kõrvale jäetakse. Varud hoiavad ju enda all raha kinni, kuid nende olemasolu on tootmises hädavajalik. Tootmisettevõtte jaoks on varude juhtimine seega väga oluline tegevus. Kuidas tagada likviidsus ja kuidas tagada optimaalne varude hulk, mis põhiprotsessi ei halvaks? Sellele küsimusele tuleb igal ettevõttel endal vastus välja uurida. Võimalusi mitmeid – valemite rakendamine, nn sisetunde järgimine, kogemuse kaudu hinnangu andmine jne.
2011. aasta	Suhtarvu vahemik oli 0,58 – 2,34	Kui lähtuda hinnangu andmisel hindamiskriteeriumitest, siis teooriale tuginedes loetakse happetesti heaks tulemuseks taset 0,6 – 1. Analüüsi tulemused kinnitasid, et ettevõtted on üldjoontes 2011.a. lõpu seisuga lühiajaliste kohustuste tasumisega kenasti hakkama saanud. Suhtarvu alumine piir on pea et igas ettevõttes täpselt see, mis erialases kirjanduses prensenteeritud (tase 0,6 on täidetud). Suhtarvu ülemine piiri on küll kuhjaga ületatud, kuid seda võib pidada ka konservatiivse juhtimise tunnuseks. Kuna happetesti arvutamine tähendab sisuliselt seda, et raha ja selle ekvivalendid ning nõuded ühe tervikuna koos jagatakse ära lühiajaliste kohustustega, siis võib suhtarvu tulemuse suur väärtus peegeldada kas väikest lühiajalist kohustust või ettevõtte suurt likviidse vara hulka. Võrreldes 2010.a. on nüüd tulemused paremaks muutunud. Tootmisettevõtted on püüdnud varusid juhtida, ettemaksete tegemisest on üldjoontes loobutud jne.
2012. aasta	Suhtarvu vahemik oli 0,66 – 3,85	Suhtarvu vahemiku alumine piir on 0,66, mis sobib kenasti kokku erialases kirjanduses esitatud väärtusega. Suhtarvu ülemine piir aga tundub liiga suur. See võib nii olla ja nii ka püsida, kedagi selle tulemuse väärtuse pärast otseselt karistada ei saa, aga analüütiku peaks see ettevaatlikuks tegema küll. Suur väärtus annab märku sellest, et ettevõttel on kas pangas palju seisvat raha või suur nõuete hulk. Mõlemad nn kitsaskohad või kehvad variandid on finantsjuhil vaja käsile võtta. Raha peab teenima raha ning nõue tähendab ju sisuliselt seda, et ettevõtte raha istub kliendi rahakotis ikka veel, kuigi kaup on tal juba kätte saadud…iseasi on muidugi see, millal selle kätte saab…

Rahaliste vahendite tase on suhtarv, mis peegeldab ettevõtte või asutuse maksevalmidust ehk seda, kui palju on raha ühe lühiajalise kohustuse euro koheseks tasumiseks.

Erialase kirjanduse põhjal saab väita, et sobilik vahemik tulemusele on tase 0,2 kuni 0,4 ehk ühe euro kohustuse katmiseks peab ettevõttes kohe olemas olema vähemalt 20 – 40 eurosenti. Seega jääks siis veel kohustusest tasuda 80-60 eurosenti.

Sisuliselt saab seda vahemikku üle kanda ka piltlikult erinevatesse finantskohustustesse. Kuidas? Võtame nt järelmaksuga ostmise, sellel juhul tuleb sisse maksta nn käsiraha, mis sõltuvalt tootest kõigub 20-40% piirides. See annab müüjale kindluse (vähemalt esialgu), et ostja suudab kohustusi korrektselt täita. On maksejõuline.

Praktikaaruanded kinnitasid, et tulemused olid väga kõikuvad. Kohati oli keeruline ka suurte vahemike tõttu tulemustele hinnangut anda (vt tabel 3).

Tabel 3. Rahaliste vahendite tase perioodile 2010-2012

2010. aasta	Suhtarvu tulemus oli vahemikus 0,10– 1,58	Alumine piir tulemusest näitas, et osadel ettevõtetel oli ühe euro lühiajalise kohustuse katmiseks kohe rahalisi vahendeid  kõigest 10 eurosenti. Samas oli ka neid ettevõtteid ja asutusi, kus ühe euro lühiajalise kohustuse katmiseks oli koheselt olemas raha ja selle ekvivalente tervelt  1,58 eurot. Seega jääb osadel juhtudel ettevõttes/asutuses pärast ühe eurose lühiajalise kohustuse tasumist veel alles 0,58 eurot.
2011. aasta	Suhtarvu tulemus oli vahemikus 0,04 – 3,40	Siin on märgata, et rahaliste vahendite taseme alumine piir on veelgi kukkunud, mis annab selgelt märku, et lühiajaliste kohustuste tasumine on keeruline. Suhtarvu ülemine väärtus annab aga teada, et nimetatud juhtudel on ettevõttel raha ja selle ekvivalente (kiiresti rahaks muudetavaid väärtpabereid) liiga palju. See omakorda annab signaali, et tegemist võib olla kas liiga konservatiivse juhtimisega, sest raha seisab ja ei genereeri äritegevuse kaudu  rahavoogusid või  on vahetult enne bilansipäeva mõned olulised toetused, nõuded panka laekunud.
2012. aasta	Suhtarvu tulemus oli vahemikus 0,40 – 9,72	2012.aasta tulemus on just tabelis märgitud ülemise piiri osas liiga kõrge. Ühe kohustuse euro katmiseks on ettevõttel raha ja ekvivalentseid ühikuid tervelt 9,72 eurot. Kui nüüd see ühe euro suurune kohustus ära tasuda, siis jääb veel alles 8,72 eurot rahana seisma. See tähendab, et ettevõttel on küll maksejõuline, kuid küsimus võib tekkida hoopis selles, miks raha põhitegevuses või investeeringutes ei kasutata? Äkki märk ebaefektiivsele juhtimisele?

Nimetatud kolm suhtarvu – lühiajalise võlgnevuse kattekordaja, happetest ja rahaliste vahendite tase – andsid teada, kuidas on ettevõtetes ja asutustes 2010-2012.a. käibekapitali juhitud. Käibekapital koosnes seega käibevaradest ja lühiajalistest kohustustest, sest hinnangute andmiseks ja suhtarvude tulemuste kommenteerimiseks vajati andmeid just nendest gruppidest ja kirjetelt bilansist.

Pikaajalist maksevõimet iseloomustab kolm näitajat – võlakordaja, soliidsuskordaja ning kohustuste ja omakapitali suhe. Alljärgnevalt on tulemuste kohta koostatud ja esitatud koondtabel (vt tabel 4).

Tabel 4. Ettevõtete ja asutuste pikaajalise maksevõime tulemused perioodil 2010-2012

Aasta	Võlakordaja tulemus asus vahemikus	Soliidsuskordaja tulemus asus vahemikus	Kohustuste ja omakapitali suhe asus vahemikus
2010. aasta	18 – 52% Võlakordaja tulemus viitab sellele, et ettevõtted on kohustuste osas konservatiivselt häälestatud. Võõra kapitali osatähtsus bilansist on väga kõikuva suurusega, st alustades 18%-st kuni 52%-ni.	82 – 48% Soliidsuskordaja ja võla-kordaja kokku peavad andma 100 %. Seepärast on nimetatud vahemikes ka soliidsuskordaja tulemused kahanevalt esitatud.	Vahemik 0,22 – 1,01. Tulemus näitab, et ettevõtted on 2010.aastal konservatiivsed, sest kohustusi kokku on bilansis vähem kui on omakapitali. Põhjus võib peituda selles, et ettevõtted /asutused on taastumas majanduslangusest ja püüavad kohustustega pidevalt tegeleda.
2011. aasta	18 – 62% Tulemused näitavad, et ettevõtete bilansis varad finantseeritud ehk kaetud 18 – 62  protsendi ulatuses kohustustega.	82 – 32% Siin on näha, et omakapitali all on kinni bilansimahust 82% protsenti. Soliidsuskordaja ja võla-kordaja kokku on 100 %, seepärast on esitatud soliidsuskordaja vahemik langustrendina.	0,19 – 2,08 kinnitab, et 2011.aasta lõpus oli osades uuritud ettevõtetes bilansipäeva seisuga iga omakapitali euro kohta 2,08 eurot kohustusi. Pildina kujutades saab öelda, et minu kui ettevõtja panus on 1/3 ja Sinu panuseks jääb 2/3. Võõras kapital on odavam kapital kui omanike kapital. Seega, oleme julgelt edasi liikunud, kui võrdleme tulemusi 2010.aastaga.
2012. aasta	16 – 66% Tulemus on üldjoontes püsinud samal tasemel, mis 2011.aastalgi. teenuseid osutavate ettevõtete puhul on märgata, et nende võlakordaja on bilansi põhjal 61 – 66% bilansi kogumahust. Sisuliselt tähendab see seda, et enamus varast on täna soetatud oskuslikult võõrkapitali ära kasutades.	84 – 34% Tulemuste vahemik kinnitab, et omakapitali kasutavad kõige enam paljud väikeettevõtted, kes eelistavad järgida põhimõtet, et võlg on võõra oma. Neile kuulub soliidsuskordaja tulemus 84%. Keskmise suurusega ettevõtted, kes tegelevad tootmisega, asuvad soliidsuskordaja tulemuse 36 – 40% läheduses. Suurettevõtted eelistavad aga veelgi rohkem võõrast kapitali „mängu tuua“ ja seepärast langeb soliidsuskordaja väärtus nende jaoks veelgi, tulemuseks 32%.	Tulemused asuvad vahemikus 0,19 – 1,91. Veelkord kinnitus väitele, et ettevõtted/asutused on taaskord aru saanud, et ainult enda kapitaliga on raske edukas olla. Oskuslik võõrkapitali kaasamine ja põhitegevuse juhtimine annab võimaluse edu saavutamiseks!

Efektiivsuse iseloomustamiseks kasutatakse sageli välteid ja kordajaid. Üldjoontes võrreldakse neid välteid, mis on seotud käibekapitali juhtimisega  ehk siis nõuete ja varude kestvusega ning lühiajaliste kohustuste tasumisega. Sisuliselt on  nii võimalus hinnata, kui kiiresti muutub ettevõttest välja läinud raha äritegevuse kaudu ettevõttesse sissetulevaks rahaks. Analüütikud ja finantsjuhid tunnevad teemat raha juhtimise ehk raha konversiooniperioodi kaudu (vt tabel 5).

Tabel 5. Efektiivsuse näitajad väidetes

Näitaja	2010. a tulemus	2011. a tulemus	2012. a tulemus	Hinnang
Debitoorse võlgnevuse välde ehk nõuete kestvus päevades	24 – 33 päeva	23 – 42 päeva	16 – 32 päeva	Üldjoontes vaatas vastu muster, kus väikesed ettevõtted andsid arvete tasumiseks klientidele aega keskmiselt 24 päeva, tootmisettevõtted said aga kliendile pakkuda kuni 42 päevast maksetähtaega.
Lühiajaliste kohustuste kestvus päevades	54 – 67 päeva Tulemus on iseloomulik põllumajandusega tegelevale ettevõttele.	50 – 54 päeva Tulemus on iseloomulik tootmisettevõttele.	42 – 44 päeva Tulemus iseloomustab siin teenust pakkuvaid ettevõtteid.	Muster näitab, et ettevõtted on aastast aastasse hakanud kiiremini teistele arveid tasuma. Kohustuste täitmise periood on läinud lühemaks, mis omakorda kinnitab, et ettevõtted tegelevad hoolsalt käibekapitali juhtimisega.
Raha konversiooniperiood päevades	Raha konversiooniperiood = varude kestvus päevades + nõuete kestvus päevades – võlad tarnijatele periood päevades. Ettevõtete tulemused näitasid, et raha konversiooniperiood on muutunud aastast-aastasse  samm haaval lühemaks. Põhjuseid on mitmeid – ettevõtted ei oma täna suuri varusid, sest muutuvate trendide puhul ei suudeta kliendi soove varasemalt soetatud materjalidega täita; kliendile ei anta „silmad kinni“ krediiti, sest ettevõte peab ju oma raha ringlust juhtima; tarnijatele tasutakse arveid täpselt õigel ajal („just in time“ põhimõttel). Analüüsid näitasid, et 2011.a.oli raha konversiooniperiood 41 päeva pikk ning 2012.aastal oli raha konversioon juba 7 päeva võrra lühem ehk 34 päeva. Seega saab siit omakorda järeldada, et ettevõtted, kes täna maksavad oma arved materjalide eest kinni, saavad äritegevuse ringluse kaudu raha kliendi käest kätte alles 34 päeva pärast. Vahepealne aeg tuleb ettevõttel vastu pidada ja sisemiste ressurssidega majandades hakkama saada!

Rentaablus ehk tasuvus (vt tabel 6) andis ettevõtete kohta erinevaid tulemusi. Osad ettevõtted on endiselt kahjumis, kuid leidus ka neid, kes jõudsid kasumisse.

Tabel 6. Rentaabluse hindamise võimalused ja tulemused

Rentaabluse näitaja	Arvutustehe	2010. a tulemused	2011. a tulemused	2012. a tulemused
ROS	Puhaskasum/Müügitulu *100%	2,00 – 11,00 %	3,00 – 15,00 %	3,40 – 14,00 %
ROI	Puhaskasum/ tehtud investeeringud*100%	Tulemus püsinud teenust osutavate ettevõtete puhul 3% juures, tootmisettevõtete puhul aga ulatub tase 18% juurde.	Tulemus on püsinud nii 2011 kui ka 2012.aastal vahemikus 3% – 3,28% teenust osutavate ettevõtete puhul, kuid tootmisettevõtete korral jäi tase 20 % piiri juurde.
ROE	Puhaskasum/ Omakapital*100%	8,00 – 20,00 %	3,00 – 5,57 %	1,79 – 27 %
ROA	Puhaskasum/Varad*100%	Puhaskasum/Varad*100%	Kõikidel analüüsitud aastatel jäid valimisse kuulunud ettevõtete tulemused vahemikku 1,64% – 21,77%. Väikeettevõtted, mis tegelesid teenuse pakkumisega, teenisid iga euro pealt, mis varasse oli paigutatud, tagasi ligi 1,64 -2,37 eurot. Tootmisettevõtted teenisid aga tagasi kolmel aastal suhteliselt stabiilselt 18,00 – 21,77 %.

Pankrotiohu hindamiseks kasutasid üliõpilased enamasti Z seisu, kus mudel koosnes neljast osategurist. Selleks, et Z tulemuse põhjal öelda, kas ettevõte /asutus on pankrotiohus, tuleb lahendada järgmine võrrand:

Kui tulemus on suurem kui 2,6, on ettevõtte finantsseis hea;
kui tulemus on vahemikus 1,1 – 2,6, on olukord ettevõttes ebastabiilne;
kui tulemus on alla 1,1, siis on ettevõttel pankrotioht.

Järgnevas tabelis 7 on võrdluseks välja toodud kahe ettevõtte tulemused 2012.a kohta.

Tabel 7. Kahe ettevõtte pankrotiohu hindamine Z-seisu abil

Z-seisu tegurid ja tehted	Teenust pakkuva ettevõtte tulemus 2012.a.	Tootmisettevõtte tulemus 2012.a.
X1= puhas käibekapital/koguvara	0,156	0,608
X2= jaotamata kasum/koguvara	0,348	0,624
X2= jaotamata kasum/koguvara	0,037	0,189
X4= omakapital kokku/kohustused kokku	0,524	7,356
Z-seisu tulemus	2,92 Pankrotioht seega puudub	14,98 Pankrotioht analüüsi põhjal kaugel, tõenäosus selleks praktiliselt puudub

Kokkuvõtteks saab väita, et ettevõtted/asutused olid praktikal viibinud üliõpilaste töödega rahul. Praktika andis mõlemale osapoolele võimaluse – üliõpilane sai kogemuse ja enda pädevuse testimise võimaluse ning ettevõte/asutus sai teada, kuidas neil siiani on finantside juhtimisel läinud. Igal juhul suur tänu kõikidele, kes aitasid kaasa praktika õnnestumisele!