Kuna Eesti majanduse kohale on kogunenud sünged pilved, vestles ajalehe Pealinn toimetaja Ivo Karlep LHV majanduseksperdi Heido Vitsuriga selle minevikust, olevikust ja tulevikust. Vitsuri sõnul ei suuda riik praegu siluda majandustsüklite mõjusid ning käitub alati samamoodi, olgu meil siis buum või kriis.

Kõik läheb kallimaks ja inimesed murravad pead, mida iga päevaga odavneva rahaga teha, kui seda peaks siiski üle jääma. Õigemini ei peaks me rääkima sellest, et üks või teine asi on kallis, vaid hoopis sellest, et raha kaotab väärtust.

See on õige, et raha on kaotanud oma väärtust. Viimase kahe aasta jooksul on nii-öelda keskmise inimese jaoks kaotanud raha oma väärtust peaaegu ühe kolmandiku ulatuses. Muidugi on iga inimese puhul see raha kaotus olnud erinev. Sõltub, mida inimene tarbib. Kas ta tarbib rohkem neid asju, mis kallinesid kõige rohkem, või selliseid, mis peaaegu üldse ei ole kallinenud. Kui võtta aga üks tavaline inimene, kes on oma sissetulekute poolest kusagil keskel või allapoole seda, siis tema tarbimises moodustasid kõige suurema osa toit ja eluase. Need kaks asja aga kallinesid kõige rohkem.

Niisugune olukord panebki mõtlema, mida siis üha odavneva rahaga peale hakata – kas hoida kokku või kulutada rohkem, sest mine tea, kas tulevikus saab enam üldse midagi selle summa eest osta. Ehk et kas on otstarbekas niisuguses olukorras koguda veel mingeid tagavarasid?

Alati on inimesel reserve vaja, sest kunagi ei tea ette, mis võib juhtuda. Nüüd ongi küsimus, kuidas neid reserve hoida. Kui raha tagavaraks palju pole, siis ei saagi muud teha, kui seda pangas hoida, sest väikest summat pole mõtet panna kinnisvarasse või väärismetallidesse. Kuidas sa ikka 1000 või 2000 euro eest kinnisvara soetad või väärismetalle ostad? Investeerimiskulla leht ju maksab umbes 6000 eurot. Kui on käsutada väikesed summad, siis erilisi valikuid ei ole. Neid ongi kõige targem hoida sellisel pangakontol, kus rahale mõni protsent lisandub.

Millised siis üldse on ellujäämise võimalused?

Jah, aga niisugune eriline hinnatõus siiski tähendab ka seda, et meie globaliseeruv maailm, kus kõik said kõike, mis oli kõige odavam, ka vabalt osta, on lõppenud.

Näiteks odavat energiat ei saa enam?

Jah, üks asi, mida me odavalt ostsime, oli Vene energia. Gaas, nafta. Me ostsime seda väga odavalt. Odavamalt kui keskmine eurooplane. See oli ka üks põhjus, miks meil hinnad kasvasid kaks korda enam kui mujal Euroopas.

Kas siis nüüd, mil toorained on hakanud globaalses mõõtmes jälle odavnema, ei lähegi meie hinnad enam alla?

Ma arvan, et mõned hinnad võivad alla minna, kuid siin on käivitunud teine protsess. Kui hinnad tõusid, hakkasid tõusma ka palgad. Kui varem kasvasid palgad meil pika aja jooksul 5-7 protsenti aastas, siis möödunud aastal oli palkade kasv keskeltläbi 9 protsenti. Arvatakse, et sel aastal jääb palgakasv samuti kümne protsendi juurde.
Nii et sissetulekute kasvuga silutakse pikapeale see 25-protsendine inflatsioon ära. Aga jah, kaks-kolm aastat on neil inimestel, kes elavad palgast – ja neid on meil ligi 90 protsenti – raske.

Tuleviku ennustamine on riskantne, sest nagu te tabavalt olete öelnud, seda tuleb teha tahavaatepeegli kaudu. Midagi saab meie majanduse homse päeva kohta siiski öelda? Kes tahavad aktsiaid soetada, neil on väga tähtis teada, kuidas meie majandusel hakkab minema.

Jah, tulevikku on raske ette näha või turgudel toimuvat oma kasuks pöörata. Nagu nägime, isegi Eesti Pank ei suutnud seda teha. Aga ma ei ütleks, et inimesed ei peaks tuleviku peale mõtlema ja selleks valmistuma. Kui on huvi, siis võib ka aktsiaturgudel raha teenida. Nii mõnedki teevadki seda. Maailma legendaarseim investor Warren Buffett ei olegi muud teinud, kui investeerinud, ostnud ja müünud aktsiaid.

No see on juba professionaalne töö.

See on jah juba suur töö. Aga Buffett ehitas selle tööga üles oma impeeriumi ja on maailmas legendaarne investor, kes investeerimise valdkonnas kõige rohkem saavutanud.

Aga tuleme tagasi Eesti majanduse juurde. Oleme kuulnud, et tootmised panevad uksi kinni, inimesi koondatakse, paljud on läinud Lätti tegutsema. Mis saab Eestist? Tulud ja maksubaas ka väheneb ju niimoodi.

Eesti puhul tuleb enam kui mujal arvestada kriisile eelnenud ajal toimunuga. Eesti on ühes mõttes olnud maailma kõige kapitalistlikum riik – me oleme usaldanud turgu ja arvanud, et kui lasta turujõududel vabalt toimida, siis läheb meil kõige paremini. Ja aeg-ajalt ongi nii läinud. Aga küsimus on, kas alati ikka läheb. Praegu, rohepööret tehes, ei taha me ka turusignaale summutada, vaid arvame , et turusignaalide järgimine on kõige targem, kuigi need signaalid on karmid – investorid lähevad ära, ettevõtted panevad uksi kinni. Ma ise arvan, et see turusignaalide järgimine võib olla tark, aga alati ei pruugi olla. Ei saa nii, et üldse ei tohi kusagil midagi täiendavalt stimuleerida või ise teha. Näiteks tajuda tuleviku signaale ja teha midagi, mida turg veel ei oota.

Tooge selle kohta mõni näide, mida riik saaks omalt poolt ära teha.

Kui vaatame ajalukku, siis näeme, et kui hakati raudteid ehitama, siis mingeid turu signaale selle vajalikkusest veel ei olnud. Oli tulevikuvisioon. Raudteede ehitamine oli kaua aega ainult puhas kulu. Aga siis, kui kaubad ja reisijad mõnda aega liikunud olid, muutusid raudteed kasumlikeks. Selliseid asju, mida saab ette tajuda, et neid on vaja, kuid mis esialgu tulu ei too, neid võib riik teha.

See ongi riigi ülesanne, sest ükski eraettevõtja kaua aega tulu mitte toovaid rajatisi ju tegema ei hakka.

Jah, muidugi. Seda ongi riigid kogu aeg teinud, sest tuleviku investeeringuid, teaduslikke investeeringuid ja infrastruktuuri kulutusi on ikka teinud riigid. Ettevõtja ei hakka investeerima liiga kaugesse tulevikku. Mõned suurfirmad saavad seda teha, aga väiksemad firmad, nagu on Eestis, kellel on kapitali vähem, seda teha ei saa.

Ja ikkagi, mida oleks pidanud siis Eesti riik ära tegema?

No üks selline asi, mis oli ammu teada, on hoonete soojustamine. Aga kuna energia oli odav ja turg signaale ei andnud, et midagi võib muutuda, siis on meil hoonete soojustamine kõik need 30 pluss iseseisvuse aastat olnud loid. Mõningat toetust on ju antud selleks, aga seda on olnud vähe. Vene ajast oli ju teada, et kõik paneelmajad olid tolle aja nõuete kohaselt kaks korda väiksema soojuspidavusega, kui oleks vaja olnud.

Ja seda tehti tol ajal teadlikult, et niisuguseid maju massiliselt ehitati?

Seda tehti jah teadlikult, kuna masuut oli nii odav ja seda oli nii palju, et see tuligi ära põletada. Seetõttu jäetigi isolatsioonimaterjalid seina panemata.
Algusest peale oli teada, et need majad on külmad ja nõuavad palju kütet, ja et kui Venemaa enam plaani järgi masuuti kohustuslikus korras põletamiseks ei saada, tuleb seda ostma hakata.

Hakati ostma, aga hind oli ikkagi odav?

Jah, ja kuna nii oli, siis ei tehtud midagi, et maju soojustada. Nüüd oleme uues olukorras. Energia arved lõid inimestel põlved nõrgaks. Odavat Venemaa kütust me enam ei saa. Ei saa ka muud odavat kaupa – puitu ja rauda ning muid materjale. Kui majade reoveerimine oleks juba riigi toel läbi viidud, poleks me praegu uute Euroopa nõuetega ega ka soojaarvete tasumisega sellises olukorras, nagu praegu oleme. Enamikul rahvast pole raha sellise renoveerimise jaoks kunagi jätkunud, kõikide majade soojustamine kümne aasta jooksul käib meile lihtsalt üle jõu. Aga see, et nii kord minema hakkab, oli meile teada juba nõukaaja lõpust peale. Ja see oli juba siis selge, et majade soojustamine tuleb kohe ära teha. Sellest rääkisid korduvalt ka meie väliskonsultandid.

Meil on olnud siin tuliseid vaidlusi teise pensionisamba ümber. Olete maininud, et suuremad apsakad selle samba puhul on nüüd küll ära parandatud, aga rahva teadvusse on ikka jäänud kahtlus, kas see teine sammas on ikka õige asi või peaks oma raha sealt välja võtma ja ise kuidagi investeerima hakkama.

See raha väljavõtmise vabaks laskmine ei olnud minu arvates rahva silmis nii suur karuteene, kui oli see 25-protsendine inflatsioon. Noh, inimesed said õiguse lõpetada raha kogumise ja raha teisest sambast välja võtta – ja mis siis. Nende endi mure. Aga seda, kuidas hinnad mõne kuuga kõrgele tõusid ja raha järsku oma väärtuse kaotas, tajusid kõik väga teravalt. Veerand kogutust on ühe aastaga läinud! Mõeldakse, et veel paar sellist aastat ja siis pole enam pea midagi alles jäänud. Ja vaat see, et me ei suuda oma majandust just makrotasandil stabiliseerida, on praegu kõige suurem häda.
See suur ostujõu kukkumine oligi ju selle tagajärg, et me suutsime enne kriisi endale majanduslikult eriti soodsa elu turgudelt välja õngitseda ega mõelnud sellele, et sellise keerulise olukorra, nagu on praegu, vältimiseks peaks riigi majanduspoliitika olema selline, mis niisugused suuri kõikumisi siluks. Meil aga selliste majandustsüklite stabilisaatorite peale ei mõeldagi. Üleüldse ei mõelda niimoodi. Me leiame, et turujõud ja nende stiihia on niisugune ilus asi, mis annab ka kõige parema tulemuse. Aga vaadakem, mida teevad teised riigid. Kõik nad ajavad tugevat tsüklivastast poliitikat. Ja see ei seisne üksnes eelarve tasakaalustamises. Tehakse veel palju muud.

Näiteks maksude kaudu.

Jah, ka maksusüsteemid on arenenud riikides sellised, et buumi ajal võetakse inimestelt rohkem raha ära ja raskel ajal antakse jälle toetustena tagasi. Meie laseme kogu aeg ühtemoodi, olgu buum või olgu kriis.

Kas see tuleb meie poliitikute lihtsast arusaamast majandusest, et kui eelarve on tasakaalus, siis on kõik korras? Kuuleme seda eelarve tasakaalu juttu kogu aeg.

Ma arvan, et see tuleb samuti turu-usust. Meie valitsevad poliitikud ja ka rahvas on turu-usku. Kõigis küsimustes tahetakse otsustamine turule jätta ja arvatakse, et nii on kõige parem. See on jäänud meil kreedoks Laari esimest peaministriks olemisest saadik. Ikka kuulsime, et küll turg paneb kõik paika ja valitsuse asi on ainult eelarve tasakaalus hoidmine. Turg panebki kõik paika, aga just nii, nagu me äsja nägime. Turg pani paika Eesti rekordilise hinnatõusu võrreldes teiste Euroopa maadega. Laar ei eksinud, aga kas meile selline paikapanek tõesti meeldib, et kaotad veerandi oma rahast? Paljudele vist ei meeldi.

Kas oleksime tõhusama riigivalitsemisega saanud seda halba hinnatõusu rekordit ära hoida?

Ega vahetult enne kriisi enam midagi teha ei olnud. Kujunenud olukord oli väga pikaaegse tegevuse ja turu-usu tulemus. Me ei ole kasutanud sellist majanduspoliitikat, mis lubaks majandustsüklit siluda. Me pole selleks kunagi mitte midagi teinud.

Kas siis turustiihia taltsutamisega saavad hakkama ainult suured riigid?

Ma ütleksin siiski, et sellega saavad paremini hakkama sotsiaalmajanduslikult rohkem arenenud riigid, kellel on suurem kogemus, ja mingit rolli võib siin mängida ka nende rikkus. Aga häda on siiski selles, et me ei mõtle üldse selle peale, kuidas turu lainetamises ellu jääda. Meil peetakse isegi selle peale mõtlemist valeks. Aga turg lainetab tihtipeale rohkem, kui inimestele meeldiks või kui nad välja kannatada suudavad. Ega siis nii paljud meilt ja veel rohkem inimesi meie naabrite juurest poleks muidu jalgadega hääletanud ja lahkunud.

See on poliitilise valiku küsimus, kas me tahame, et turu lainetused tabaksid meid nii, nagu nad tulevad, või püüame seda stiihiat kuidagi leevendada.

Sama palju nagu eelarve tasakaalu vajadusest, kuuleme me nüüd peale valimisi uutel koalitsioonikõnelustel, et äkki ei jätku enam raha mitte millekski. Pole vist ühtegi eluala, kus ei valitseks karjuv rahapuudus. Soomes arutati just enne valimisi, milleks uues majandusolukorras inflatsiooni tingimustes raha on ja milleks ei ole, erakonnad ütlesid ka välja, kustkohalt nemad kärbiksid. Meil aga lubati valimiste eel maad ja taevad kokku, aga nüüd pannakse eelarveläbirääkimistel nädalaga kokku mingisugune eelarve, kus on vaid kärped ja kokkuhoid.

Seegi on meie valitseva majandusfilosoofia tagajärg. Me ütleme, et maksukoormus peab alanema, see peab olema väike ja üldse peavad avalikud kulutused olema vähesed. Ja samas tahame me saada kõiki neid asju, mis on Soomes või Rootsis.

Me oleme skisofreenilises olukorras. Me tahame kas USA või Singapuri maksukoormust, aga samas saada riigilt samasuguseid teenuseid, nagu on Põhjamaades. See on võimatu. Ja vaat siin on minul etteheide meediale. Ajakirjanikud ei taha näha, et need soovid on vastuolulised. Selle asemel et sellele tähelepanu juhtida me aina kuuleme ja loeme, et avalikke kulusid tuleb vähendada ja ka maksukoormust tuleb vähendada. Aga kui midagi on puudu, siis näidatakse näpuga – riik jättis selle ja selle tegemata. Teed jäävad ehitamata ja remontimata, tänavad lagunevad…

Aga seda ju peab ajakirjandus kajastama, kui teed lagunevad.

Jah, aga ootaks ajakirjanduselt ikka avaramat pilku, et tehtaks endale selgeks, miks üks või teine asi on nii, nagu on, siis hakkab ka lugeja kaasa mõtlema. Aga kui hommikul kuuldakse või loetakse, et maksud on halvad ja laenu ei tohi võtta, aga õhtul jälle, et see ja see on ikka tegemata, siis tekib inimeste peas ainult segadus.

Olete ise ka kritiseerinud seda, et riigieelarves tehakse kärpeid pealiskaudsetel koalitsioonikõnelustel paari tunniga. Kuidas nende kärbetega siis ikkagi on? Oleme kuulnud ka niisugust arutlust, et parem on eelarvet kokku tõmmata kui lasta hindadel aina tõusta.

Küsimus pole üldse selles, sest kärped pole hinnatõusu jaoks mingi alternatiiv. Lõviosa inflatsioonist tuli pakkumispoolelt, mitte ülemäärasest nõudlusest. Aga kui me lapime ära teeaugud ja vähendame sellega kütusekulu ning remondiarveid, siis see ei suurenda inflatsiooni, vaid suurendame hoopis oma majanduse konkurentsivõimet. Kui me kiiremini soojustame oma hooneid ja hoiame sellega energiat kokku, siis see ei tekita samuti inflatsiooni, vaid vastupidi.

Kuid eelarves on kulutusi, mida võib kindlasti kärpida, ja on asju, mida ei või kärpida. Aga ma olen kindel, et selliseid otsuseid ei saa laua taga niimoodi paari tunniga teha. Enne peab tegema korraliku analüüsi, milleks võib kuluda terve nädal, aga võib kuluda ka mitu nädalat. Paaritunnistel kõnelustel saab selgusele jõuda vast ainult selles, et kumb on odavam, kas teede lappimine või lappimata jätmine.

Astmelise tulumaksu asemel räägitakse meil maksuvaba miinimumi tõstmisest. Kas sellest on abi?

Riigid tavaliselt seda teed ei lähe. Ja sellel on ka põhjus – maksuvaba miinimumi tõstmine on kõige kulukam meede eelarve jaoks. See viib eelarvest kõige enam raha välja, sest see meede toetab kõiki. Mitte ainult vaesemaid ja abi vajajaid. Selle meetmega toetatakse ka miljonäre.

Tundub, et Eesti riik ongi väljas just rikaste toetamise peal. Kõik märgid näitavad seda. Kuidas me siis saavutame seda rahva sidusust, mida on raskel ajal vaja?

Õige oleks ikka toetada seda kolmandikku või poolt rahvast, kes teenivad vähem. Aga meil öeldakse, et kui toetustes teha sissetulekute järgi vahet, siis see on karistamine hea töö eest…

Nojah, selle peale tahaks öelda, et tule taevas appi. Kas tõesti miljonäre toetades olme saavutanud võrdse kohtlemise ühiskonna? Mujal maailmas vist nii ei mõelda?

Jah, mujal maailmas seda niimoodi ei võeta. Seal mõeldakse hoopis niimoodi, et maksud peavad olema õiglased ja jõukohased. Maksude suurus peab vastama inimese suutlikkusele neid tasuda. Meil peavad aga maksud olema ühetaolised, kõik ilma igasuguste eranditeta.

Kas pangad võiksid rohkem ühiskonna jaoks panustada, näiteks riigikaitsesse ja mujale, et inimestele ei oleks vaja lisamakse kehtestada? Pankade erakordne kasum on Euribori tõusuga seoses väga suur?

Ma küll ei kujuta ette, see on ikka riigi poliitika ülesanne. Pangad tegutsevad etteantud reeglite raamistikus. Nad ei ole vabad. Näiteks laenude andmisel peab vaatama, millega laenu taotleja tegeleb. Kui tegutsetakse põlvkivisektoris, siis laenu anda ei saa. Sellised kriteeriumid on kohustuslikud kõikidele Euroopa Liidu pankadele. Muidu poleks ju võimalik rohepööret läbi viia, sest raha tuleb suunata uue energia sektorisse ja vanad tossavad ettevõtted tuleb jätta näljapajukile. Muidu nad ju ära ei kaoks.

Mina ütlesin pankade erakorralise maksustamise ettepaneku peale, et siis maksustame juba kõiki, kes kasumit rohkem saavad. Pangad pankadeks. Siin kõigub intress 1-2 protsenti. Aga 30 aasta jooksul, mis Eesti on iseseisev olnud, on toornafta hind kõikunud 10 ja 200 dollari vahel. Tootmiskulud aga on olnud samad.

Vaatame parem, mida teevad teised, targemad riigid. Ja neis peetakse loomulikuks, et jõukamad inimesed maksavad suurema määraga maksu. See on olnud nii üle saja aasta. Aga meie tahame, et kõik maksvad ühesuguse määraga. Ja ärkame üles siis, kui näeme, et keegi teenib väga suurt tulu. Aga mujal on nii, et suurema tulu puhul on järgmine maksuaste. Ja see kehtib kõikide kohta, kes rohkem tulu saavad, mitte ühe või teise kohta eraldi. Ja kui sellest on vähe, siis luuakse veel astmeid juurde. Euroopas on see kogu aeg niimoodi toimunud nende kriiside ajal.

Meil aga otsitakse palavikuliselt uusi kärpimise kohti ja muudetakse kogu majandus ja terve ühiskond veelgi haavatavamaks.

Sellest aitaks välja süsteem, mis lubaks luua uusi maksuastmeid. Vastavalt vajadusele neid astmeid ka kord juurde teha, ja kui enam pole vaja, siis ära jätta. Nii on mujal kogu aeg olnud ja nii edukad majandused on ka toiminud ja toimivad ka edaspidi. See on elementaarne. Ainult Eestis raiutakse idioodi järjekindlusega mingit valet astmelise tulumaksu kohta. Et see oleks nagu kellegi suhtes karistus. Mujal maailmas ei tuleks selline mõtlemine kõne alla. Meil on põhimõte, et ettevõtted on tulumaksuvabad, kui nad investeerivad oma kasumi.

Kas me peaksime mõnedele ettevõtetele, nagu näiteks pankadele, elektritootjatele või kütusemüüjatele ütlema, et kuna turg on mänginud teile kätte erakordsed tulud, siis makske ka nüüd nende pealt maksu?

See oleks väga libe tee, sest ametnikud või poliitikud hakkavad määrama, mis on see ekstra maksustatav tulu. Ja kas üldse määravad ja kellele määravad. Niisugune asi ei meeldiks mulle üldse. Küll aga pean ma õigeks taastada ettevõtetele traditsiooniline tulumaksu maksmine. Ma arvan, et need eksperimendid, mida Eesti on maksualal teinud, võisid äratada küll tähelepanu ja mingil ajal meile ka kasuks tulla, aga tegelikult need meile pikas vaates kasulikud ei ole, sest me oleme ära andnud hoovad, millega majandust korraldada.

Mida veel peaks muutma? Maksustama ka dividende, luksuskinnisvara, uhkeid autosid?

Dividendide maksmist kasutatakse meil tegelikult sotsiaalmaksust kõrvale hoidmiseks. Selle võtsid kasutusele kõigepealt advokaadid, kes tunnevad seadusi kõige paremini. Võetakse endale sümboolset palka ja elatakse dividendidest. Meil on selliseid maksude optimeerimise või maksudest kõrvale hiilimise viise väga palju. Need tuleks kõik käsile võtta. Meie maksustamine ei ole õiglane. See on küll lihtne ja ühetaoline, kuid mitte õiglane.

Kõigepealt peame aru saama ja endale selgeks tegema, milline on üldse õiglane maksusüsteem. Ja siin on mul jälle etteheide meediale – meedia aitas müüa ühetaolist maksusüsteemi kui meile kõigile kõige kasulikumat.

Mujal maailmas maksustatakse kinnisvara ja autosid ka. Meil mitte. Me ei peaks mitte rääkima luksuskinnisvara maksustamisest, vaid üldse kinnisvara maksustamisest. Ja jätma välja ainult inimese elamiseks vajaliku kolmetoalise korteri, mis peaks olema maksuvaba.

Me peame ikka lähtuma printsiibist, mis on üldse õiglane maksustamine. Meil on see olnud siiani õiglane siis, kui on ühetaoline. Aga ei ole nii. See on väga ebaõiglane.
Meil on elementaarsed väärtushinnangud võrreldes põhjanaabrite ja teiste eurooplastega täiesti paigast ära. Kui õiglusest aru saamine on meil nii erinev kui teistel, siis väikestest muudatustest majanduses ei ole kasu.

Kuidas on aga lood meie ettevõtete konkurentsivõimega, kui meil on nii teistsugune majandusfilosoofia ja poliitika kui mujal Euroopa Liidus? Meil ei ole võrreldes teiste Euroopa ettevõtetega võrdseid konkurentsitingimusi. Meil on küll lihtne ettevõtet asutada, kuid veel lihtsam on sellega pankrotti minna, sest mingit sellist riigipoolset tuge, mida naudivad teiste Euroopa riikide firmad, meil pole.

Vaat kui mujal tehtaks samuti nagu meil, kui igal pool valitseks selline sügav turu usk, siis oleksid kõikide jaoks tingimused võrdsed. Aga kui teised toetavad ja subsideerivad ühel või teisel moel oma ettevõtteid, aitavad neil ellu jääda, saneerivad neid, aga meie ettevõtted peavad ise hakkama saama, ei pruugi see meie majanduse arengule kuidagi kasuks tulla. Sellises ebaõiglases konkurentsis ellujäänute arv võib osutuda liialt väikeseks. See ei parandaks meie heaolu.

Kuidas me siis peaksime hakkama oma ettevõtlust toetama?

Ega siin ühest vastus polegi. Peame vaatama, et me ei solgiks kapitalismi majanduslikke aluseid, kuid vaatama ka seda, mida teevad Soome, Rootsi, Saksamaa ja teisedki riigid. Ning võtma nende kogemusest üle seda, mis meile sobib ja mis on praktiline. Aga ütelda nii, nagu Eestis on üle kolmekümne aasta tehtud, et meie ei sekku majandusse, see on tänapäeva maailma majanduse tingimustes väga ekslik. Kõik edukad riigid sekkuvad ühel või teisel moel oma majandusse.

Tihti kuuleme, et meil oli nõukogude okupatsioon ja seepärast meil asjad ei edenegi. Aga võtame Leedu. Nad on ostujõult meist ette läinud, õnnelikkuse edetabelist parem ei maksa rääkidagi, seal on nad hoopis teises klassis kui meie. Kas nemad on midagi paremini teinud?

Leedu on meist ette läinud ostujõu pariteedis, sest seal on hinnad madalamad. Üks põhjus on see, et nad on teises majanduskeskkonnas. Kolm nende naaberriiki – Poola, Valgevene ja Läti – on Eestist odavamad riigid. Eriti odav on Valgevenes ja Poolas. Zloti vahetuskurss on euro suhtes selline, et kui leedukas läheb üle piiri Poola, siis saab ta oma saja euroga seal osta palju rohkem, kui ta saaks osta Tallinnas.

Ja kui Leedusse tuuakse Poola kaupa, siis on see samuti odav. Meie peame aga arvestama sellega, et meie hindu mõjutab meist üle kahe korra rikkam Soome tööline, kelle jaoks nii üks kui teine asi on Tallinnas odav. See asjaolu kergitab siinseid hindu kõrgemale.

Euroopa Keskpank tõstab intresse, aga kuivõrd see on aidanud meid võitluses hinnatõusuga?

See on jah puhtalt hinnatõusu vastane meede ja intressi tõus on teinud inimestele palju vähem valu kui inflatsioon. Kui inflatsioon sõi kahe aastaga ära veerandi kuni kolmandiku tuhandeeurosest hoiusest, siis intressi tõus suurendab ühe või kahe aasta kestel saja tuhande eurose võla ühe kuu tagasimaksest 100-150 eurot. Aga see on lühiajaline mõju. Kui võtta täna laen 30 aasta peale, siis poolteist-kaks aastat on intress kõrge, aga ülejäänud 28 aastat tavaline.

Nii et kodu keegi selle tõttu kaotama ei pea?

Ma arvan, et meie pangad on olnud küllalt ettevaatlikud ja pole lubanud meie inimestel end lõhki laenata.

Võtame kahe inimesega leibkonna. Keskmise palgaga on nende netosissetulek 3000 eurot kuus. 150 000 suurune kodulaen on kallinenud nüüd umbes 150 eurot kuu kohta. See pere saab oma 3000-eurose sissetulekuga selle laenu kallinemise ilusti ära maksta. Aga poes ja bensiinijaamas on tema ostujõud langenud 25 protsenti, mis on hoopis suur summa. See ei ole enam 150, vaid 750 eurot. Ja kui see intressitõusust põhjustatud 150 aitab inflatsiooni alla suruda, siis on see kõikide võit.

Kas sularaha kaotamine oleks mõistlik?

Me ei tohiks päris totaalset politseiriiki üles ehitada. Kui sularaha ei ole ja kõik on arvutiraha, siis inimesel kaob vabadus, ta muutub totaalselt kontrollitavaks.

Odavnevat raha tasub paigutada kinnisvarasse

Vaba raha tasub pikemaks ajaks investeerida ka väärismetallidesse, kui oskustest aktsiaturul mängida jääb puudu.

Vitsuri sõnul pole suuremat summat mõtet hoida nii, et see poleks produktiivne. Kui inimene just parasjagu ei oota investeerimisvõimalust. “Meil pole pankade hoiukontodel kunagi nii palju makstud, et tavaline hoidmine oleks tasuv,” märkis ta. “Hoiuste tulusus pole ju kunagi kaasas käinud kaupade hinnatõusuga. Nõudmiseni kontol pole mõtet hoida rohkem, kui mõne kuu vajadusteks kulub. No ütleme kuni poole aasta vajadusteks, mitte enam. Ülejäänud võib rahulikult panna kas tähtajalisele hoiusele, mis pole küll väga tulus, aga aitab siiski raha väärtust säilitada või investeerida.”

Kui on rohkem raha, siis tuleks see Vitsuri hinnangul tõesti investeerida. “No näiteks 100 000 eurot on juba niisugune summa, mille saab kinnisvarasse paigutada,” leidis ta. “Kinnisvara on üks kindlamaid ja lihtsamaid asju. Aktsiaturgudel saab muidugi teenida ja see raha on likviidsem, kuid edukaks investoriks saamine pole lihtne. Kui inimene pole asjatundja ega pühenda end aktsiaturgudel investeerimisele, ei pruugi tal sugugi hästi minna. See tegevus nõuab tööd, aga ka oskust ja õnne. Me ju võisime lugeda, et näiteks isegi Eesti Pangal läks oma reservide hoidmisega möödunud aastal kehvasti, sest võlakirjad ja aktsiad tõid siis kahjumit.”

Vitsuri kinnitusel kõigub kinnisvara hind ka, aga see ei lähe hapuks nagu piim või võipakk, mida ei saa kümme-kakskümmend aastat hoida. “Kinnisvara on ja jääb,” märkis ta. “Kuid ka tema hind ja müügivõimalused muutuvad oluliselt ja siin peab vaatama, et inimene ei vangistaks end oma kinnisvarasse. Ei tohi panna kogu vaba raha kinnisvarasse. Peab jääma ka selline vaba raha, millega ette tulevaid ootamatusi ja lünki saaks täita. Aga kui müügisundust ei ole, siis on kinnisvara omanikul alati võimalik valida soodne aeg, mil kinnisvara kasulikult maha müüa. Väärismetallidega on täpselt sama lugu. Ka nende hind kõigub tuntavalt, kuid nendega on isegi lihtsam kui kinnisvaraga, sest neid saab osta sellises koguses või konfiguratsioonis, et neid saab reeglina soodsal ajal maha müüa. Kuid väärismetallide puhul tuleb arvestada, et tehingud väärismetallidega on kallid. Eriti siis, kui tegu on väga väikeste kogustega. Aga kui väärismetalle osta pikaks ajaks, näiteks kui soetada kulda kolmekümnendates, et pensionile minnes muuta seda rahaks, saab pensionieas inimene leida müügiks selliseid soodsaid momente, mil kulla hind on kõrge. Seepärast tasub nii kinnisvara kui väärismetallide omandamisel silmas pidada, et ei satuks sundviskesse, et sa pead oma vara kõige viletsama konjunktuuri ajal hakkama müüma.”

Artikkel ilmus Pealinna veebilehel 11. aprilil.