Lapsena tundus alati, et päevad on nii pikad ja millal ma küll ükskord suureks saan… Ühel hetkel mõistsin, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini aeg läheb, ning tahaks kõigega tegeleda ja igal pool käia. Küll aga piirab 24-tunnine ööpäev meie võimalusi ja unetundide ohverdamisega ei tasu inimvõimete piire kompama hakata. 8-tunnise ööune juures saab 24-st tunnist juba vaid 16 ning selleks, et neid produktiivsemalt kasutada, olen ma enda kasuks tööle pannud mõned nipid.
1. Tegevuste kirjapanemine
Mina kasutan selleks Google´i kalendrit. Ülikooli esimesel aastal tundus, et kõike sai korraga hoomamatult palju: kool, töö, trennid, projektid, utoopiline hulk kodutöid. Nende kohustuste sekka üritasin kõigest väest mahutada ära ka perekonna ja sõbrad ning puhata oleks ju ka vahel tahtnud. Tihedat ajakava aitas mul palju paremini hoomata see, kui sain oma kohustused ja plaanid silme ette manada. Panin kalendrisse kirja ka kõige pisemad tegevused, milleks ei kulunud palju aega, aga seda produktiivsemalt sai kasutada esialgu mõttetuna tunduvad auke päevaplaanis.
2. Prioriteetide seadmine
Täna, mil õpin teist aastat ülikoolis, olen seadnud endale prioriteedid ja seda eelkõige tänu sellele, et kalender, mida täitsin, muutus ühel hetkel liiga kirevaks ja asjad päevaplaanis hakkasid kattuma. Paaril korral, kui kalendriaken mu arvutiekraanil avatuks jäi, vaatas üks mu kursusekaaslane seda ahastusega ja ütles, et kui talle tundub, et koolis on palju teha, siis tuletab ta minu graafikut endale meelde ja mõtleb, et kui mina hakkama saan, saab tema ka. Täidetud kalender tekitab minus siiani tähtsa tunde: kui mul on palju toimetusi ja asjaajamisi, tunnen end vajalikuna (ausalt öeldes igatsen seda tunnet teatud mõttes siiani), aga sel aastal otsustasin elutempole veidi pidurit tõmmata ja tervislikuma käigu sisse panna – hakkasin prioriteete seadma. Ja prioriteete mõtlen just suures plaanis. Ma ütlesin ära mitu projekti ja kahe trenni asemel jäi alles üks. Praegu tunnen, et see oli üks raskemaid, samas julgemaid ja parimaid otsuseid üldse.
3. Ööpäeva produktiivseima aja leidmine
See on minu jaoks üks paras pähkel. Olen alati olnud veendumusel, et hommikud on minu jaoks kõige produktiivsemad. Nüüd olen tasakesi jõudnud arusaamani, et pigem olen üritanud panna end uskuma, et hommik on minu puhul parim aeg töö- ja kooliasjadega tegelemiseks, sest ma tahan, et see nii oleks. Usun, et mingil määral on seda aega võimalik muuta ja harjumusena sisse juurutada, aga palju lihtsam oleks päevakava oma võimekuse piires niimoodi ümber kujundada, et see oleks juba algusest peale kooskõlas inimese bioloogilise produktiivsusaknaga.
4. Puhkehetkede planeerimine
Olgu need 15 minutit keset päeva sõbra-sõbrannaga kohvikus või kaks nädalat palmi all, kirja tasub panna need sellest hoolimata. Tänapäeva elutempo juures on paljudel hirm millestki ilma jääda, sest kõik justkui teevad ja käivad ja saavutavad. Tegelikult pole see ilma vahepeatusteta kuigi jätkusuutlik. Puhkus on tugevatele: töö on peale seda produktiivsem ja siht silme ees selgem.
Viimaks veel üks kasulik mõte: eesmärkide puhul, mida ma ei täida ühe korraga ja mille puhul tean juba ette, et tegelen nendega mitmes jaos, sean endale alati väiksemaid vahe-eesmärke. Eriti hea, kui need saab samamoodi kalendrisse kirja, nagu lõppeesmärgidki. Siis tundub nende saavutamine palju realistlikumana ja kahaneb ärevus, kas kõik ikka saab õigeks ajaks tehtud, ja ka hästi tehtud. Kui konkreetseid vahe-eesmärke seada tundub keeruline, siis planeerin endale vähemalt kalendrisse aja ühe või teise teemaga tegelemiseks olenemata sellest, kui palju tehtud saan.
