Raamatu autori Andres Adamsoni sulest on valminud ajalooraamat, mis vaatab tagasi Eesti eri aegadele ja seda just töö ja õiguse vaatest.
Tööinspektsiooni ajalugu ulatub tagasi 1918. aasta 14. detsembrisse, mil Ajutine Valitsus andis käsu määrata ametisse töökaitse komissarid. Õigusharuna oli tööõigus noor, kultuuriliselt aga ulatus tagasi keskaegsete tsunftide põhikirjani, mis määrasid ära meistrite ja käsitööliste kohustused ja õigused. Nii ongi Eesti tööõigus sajandite vältel arenenud talgutest ja öistest rehepeksust jätkusuutliku õigusloomeni.
Nimelt seisis sada aastat tagasi elukutse- või töökohavaliku küsimus paljude eestlaste ees juba ainuüksi sellegi pärast, et eestlasi oli siis rohkem kui praegu. Eestlased on väheseid omariiklusega kultuurrahvaid Euroopas, kelle arvukus on sajandiga selgelt langenud. Samamoodi on läinud veel lätlastega, kuid näiteks soomlasi on nüüd pea kaks korda rohkem kui toona. Lisaks oli eesti rahvas siis omamoodi demograafilises üleminekufaasis.
Hariduse roll iseseisvuse algusaastatel
Õnneks Eesti iseseisvumine avardas noorsoo ees seisvaid võimalusi. Nii vajati kiiresti paljusid haritud spetsialiste ametikohtadele, mida olid varem täitnud mitte-eestlased või mida polnud olemaski olnud. Eestikeelne kõrgharidus sai oma alguse alles sügisel 1919. Veel vahetult enne iseseisvumist oli kõrgharidusega eestlasi kõigest 800 ümber.
Kakskümmend iseseisvusaastat tõid aga kaasa oma mastaabilt ja eriti tempolt täiesti fantastilise haridus- ja kultuurialase edasimineku. Juba aastail 1926–1930 jõuti Rahvasteliidu statistika põhjal Euroopas esikohale üliõpilaste arvu põhjal 10 000 elaniku kohta – 43. Kohe kannul oli samasugust arengut läbi elav Läti (40), kõik teised jäid kaugele maha (näiteks Soomes 22, Saksamaal 20). Haridusele vastavate töökohtade leidmisega tekkis aga suuri probleeme ja see omakorda suurendas ühiskonnas 1930. aastatel kogunevat rahulolematust. Samasse aega jäävad eestikeelse kõrghariduse ja teaduskeele teke, varasemaga võrreldes tohutu hulk uusi raamatuid ja ajakirju, üldse kõikvõimaliku loomingu ja kultuuritarbimise plahvatuslik kasv.
Peremehed omal maal
10. oktoobri 1919. aasta maaseadus murdis mõisnikkonna majandusliku võimukuse. Sellega sundvõõrandati 1065 mõisat. Sundvõõrandatud maast loodi üle 32 000 uue talu ja üle 23 000 senise renditalu anti nende pidajate pärisomandisse. Talud tuli muidugi riigilt välja osta, ehkki soodushinnaga. Maareformi järel oli Eestis üle 133 000 erineva suurusega talundi, mitmesajal tuhandel inimesel oli neis tööd ja tegemist. Vara läks uutele omanikele. Tegemist ei olnud enam valdavalt maata talurahva ja palgatööliste, vaid väikeomanike maaga. Eestlastest said peremehed omal maal.
