Laenulepingute sõlmimine on saanud praktikas tavapäraseks tarbijakäitumiseks, seda eelkõige kriisiaja valguses, kus otsitakse väljapääsu rahalistest raskustest. Seetõttu vajab ikka ja jälle meeldetuletamist, millele laenulepinguid sõlmides tähelepanu pöörata.
Võlaõigusseadus eristab laenu- ja krediidilepinguid. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Paratamatult tuleb tihti ette olukordi, kus tarbijal esineb raskusi tarbijakrediidilepingute täitmisega, ning satutakse makseviivitusse. Kuivõrd laenuandja soovib end kahjude eest kaitsta, rakendatakse võlgniku suhtes viivise abinõud.
Millele laenuandja esitatud nõuete juures tähelepanu pöörata?
Krediidiandja ei või nõuda seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemat viivist
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult nõuda viivitusintressi. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse § 94 sätestatud intressimäär (EURIBOR), millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seadusandja on selgitanud, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda seadusega sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Seega, kuivõrd EURIBOR on käesoleval hetkel 0%, saab seadusjärgne maksimaalne intressimäär ulatuda 8%-ni aastas ehk ligikaudu 0,022% päevas.
Lepinguga ettenähtud viivisemäär ei või ületada kolmekordset viivisemäära
Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, siis loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et võlgnik peab arvestama kohustusega maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Siiski ei tähenda see, et lepinguga võib kokku leppida mistahes suuruses viivises. Hoolimata sellest nõuavad teenuseosutajad paljudel juhtudel lubamatult kõrget viivist, enamasti 32,5-182,5% aastas. Riigikohus on väljendanud mõistliku viivisemäära ulatuse osas seisukohta, mille kohaselt tuleb siiski eelduslikult hinnata tühiseks selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega saab tarbijalepingutes maksimaalne viivisekokkulepe ulatuda 24%ni aastas ehk ligikaudu 0,066%-ni päevas.
Krediidiandja ei või nõuda lisaks viivistele ka leppetrahvi
Kohtupraktikas on leitud, et krediidiandja ei saa täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Selline seadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Samas ei tohi unustada, et kuigi leppetrahvi ei või kohaldada seoses lepingu ülesütlemisega, ei ole leppetrahvi kohaldamine muude rikkumiste puhul välistatud. Seega võib leppetrahvi kohaldada näiteks juhul, kui võlgnik ei ole õigeaegselt esitanud konkreetse lepingu järgi nõutavaid dokumente. Siiski võib võlgnik nõuda leppetrahvi vähendamist analoogselt viivisega.
Tarbijal on õigus nõuda lubamatus määras viiviste tagastamist
Seadus jätab viivise maksmiseks kohustatud isikule õiguse nõuda ebamõistlikult suure viivisemäära vähendamist. Kui tarbija on juba tasunud lubamatus määras viiviseid, võib ta nõuda nende tagastamist. Sellisel juhul tuleb aga arvesse võtta, et seadusega kooskõlas olevatele viivistele (s.o 8% aastas) on teenusepakkujal endiselt õigus. Kokkuvõtlikult on hilisemate vaidluste vältimiseks mõistlik lepingut enne selle allkirjastamist tähelepanelikult lugeda ning silmnähtavalt kõrgetele viivisemääradele erilist tähelepanu suunata.
