Meil Eestis ei ole kuumalainetest moodustuvaid soojuskupleid, massiivseid üleujutusi või metsapõlenguid ning meie saared ja rannikualad ei vaju silmnähtavalt vee alla. Veel. Samas kollektiivselt ühe liigina oleme ületanud 8 miljardi piiri ning igal indiviidil on omad ootused võimalikult kõrge elatustaseme osas. Teadvustamata tihtipeale, et meie kõrval elutseb veel 8 miljonit muud liiki, kellest 1 miljon on mingis hävinemise staadiumis. Ka seda, et viimase 50 aastal jooksul 70% liikide populatsioonist on kadunud ning inimtegevuse tõttu on see kadu tuhandeid kordi kiirem kui looduses tavaks.

Kestlik maailm võiks tähendada, et kõik liigid mahuvad siin planeedil üksteise kõrval toimetama ning neid ka väärtustatakse sarnaselt. Piiratud ressursi tingimustes aga õpitakse sellega toime tulema, mitte raiskama ja tarbima nii nagu ei oleks homset päeva. Iga uue elu ja tegevusega peaks käsikäes käima vastutustundlik käitumine – sa kas panustad olukorra parendamisse või vähemalt ei kahjusta. Arenenud riikidel on seeläbi ka vastutus suurem, nemad on saanud hüvesid teistest rohkem ja kauem.

Euroopa Liit on eesmärgiks seadnud saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks. Küsimus on selles, kuidas astuda kõrvale lineaarsetelt ning agressiivsetelt toimimismudelitelt nii, et hoitud oleks nii inimene kui loodus. Või siis õigem oleks öelda vaid loodus, sest me oleme üks osa sellest.

Äriühingute vastutustundlik ettevõtlus ei erine oma eesmärgis üksikisiku eesmärgiga. Küll on erisus selle mõjususes, kuidas ettevõte hõlmab sotsiaalsed ja keskkonnaga seotud kitsaskohad oma äritegevusse ning koostoimimisse erinevate sisemiste ja väliste osapooltega.

Kuidas jõuda tulemuste kolmikmõõtmeni (triple bottom line) ehk toimimismudelini, mis põhineb sotsiaalsel, keskkonna ning finantsvastutusel, kus kõik kolm on võrdse kaaluga?

Kestikkusaruandluse sünd

Me oleme selle teekonna alguses. Et aru saada, kuhu me jõudma peame ning kui kiiresti ja milliste vahenditega, peame esmalt aru saama, kus me oleme. Kestlikkusaruandlus peaks kujunema ettevõtte üheks siseseks tööriistaks, kuid samas olema suunatud neile, keda selles aruandluses avaldatav teave puudutab – ettevõtte investorid, finantsasutused, koostööpartnerid, nii olemasolevad kui võimalikud uued töötajad, toote või teenuse lõpptarbijad kui ka kogukonda, kus ettevõte tegutseb. Kindlasti ei tohi aruandlus olla eesmärk omaette või nö “vajalike kastide linnutamise harjutus”, mis ei too kaasa reaalset muutust.

Kestlikkusaruandluse kohustus ei ole uus nõue ettevõtetele. Avaliku huvi üksused, kellel on rohkem kui 500 töötajat, on juba aastast 2017 avaldanud majandusaasta aruandes informatsiooni oma tegevusega kaasnevate keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude kohta. Selle nõude rakendamise järgselt nähti aga mitmeid puudusi esitatava informatsiooni võrreldavuse, järjepidevuse kui ka esitatu olulisuse osas, samuti puudus seos finantsaruandes esitatud infoga. Olukord ei paranenud ka 2019. aastal Euroopa Komisjoni poolt väljatöötatud vabatahtlike juhendite järgselt.

Koos oleme tugevamad kui üksi

Euroopa Liidu roheline kokkulepe ja kestliku rahastamise strateegia sõltuvad era- ja avaliku sektori kapitali edukast ümbersuunamisest, et toetada majanduse kestlikku üleminekut. Selleks aga on vaja, et ettevõtted mõistaks, eesmärgistaks ning mõõdaks oma tegevuse kestlikkuse aspekte moel, mis on arusaadav ning usaldusväärne ka välistele osapooltele.

2023. aasta algul jõustunud äriühingute kestlikkusaruandluse direktiivi (CSRD – Corporate Sustainability Reporting Directive) eesmärk on tagada, et eelkõige suurettevõtted avalikustavad piisavalt informatsiooni oma äritegevuse keskkonna ja sotsiaalsete mõjude, riskide ja võimaluste osas, samuti vastupidi – kuidas keskkond ja inimesed mõjutavad ettevõtte tegevust lühi-, kesk- ja pikas vaates. Aruandluskohustusega ettevõtete arv saab Eestis olema ca 300-350, sõltudes sellest, kuivõrd palju kasutatakse konsolideerimise erandit.

Etapiviisiline suurematelt väiksematele rakendumine

Direktiivi arutelude käigus lükati aruandluskohustuse algus aasta võrra edasi ning see saab olema järkjärguline:

• 2024. aasta aruande (esitatakse 2025) peavad esitama avaliku huvi üksused ehk finantsasutused, kindlustusandjad ning börsil noteeritud ettevõtted, kellel on üle 500 töötaja, seega need ettevõtted, kellel on juba 2017. aastast teatud kogemus kestlikkuse informatsiooni esitamisel.
• 2025. aasta kestlikkusaruandluse koostamise kohustus laieneb ka kõigile teistele suurettevõtetele (müügitulu > 40meur, varad > 20meur, töötajaid > 250, kaks näitajat kolmest).
• 2026. aastal laieneb kohustus väike ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes on börsil noteeritud ning teatud kindlustusandjatele ja finantsasutustele, kellel suurusest tulenevalt varasemalt kohustust ei olnud. Väike ja keskmise suurusega ettevõttel on võimalus oma aruandluskohustust lükata kahe aasta võrra edasi, kui nad selgitavad miks kestlikkusaruannet ei ole esitatud.
• 2027. aastal aruandega rakendub kohustus ka kolmandate riikide ettevõtetele, kelle Euroopa Liidu turul tegutsevate tütarettevõtjate ja/või filiaalide käive kokku Euroopa Liidus on rohkem kui 150 meur.

Sarnaselt finantsaruandlusega, kui ettevõttel on emaettevõte, kes koostab konsolideeritud kestlikkusaruannet, siis tütarettevõtjal eraldi aruande koostamise kohustust ei ole, kuid ta peab oma aruandes viitama, kus konsolideeritud aruanne on kättesaadav.

Kestlikkusinfo on sama oluline kui finantsinfo

Kestlikkusaruandlus saab olema osa majandusaasta aruandest, sellele rakendub audiitorkontrolli kohustus ning seda tuleb esitada masinloetavas aruandevormis.

Äriühingute kestlikkusaruandluse direktiivi ülevõtmise tähtaeg Eesti õigusruumi on 5. juuli 2024. Ettevõtjaid mõjutab eelkõige direktiivi nõue avalikustada infot vastavalt kahele Euroopa Liidu otsekohalduvale määrusele: Euroopa kestlikkusaruandluse standardi määrus ning kestlike investeeringute hõlbustamise raamistiku määruse artikkel 8 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/852). Kui viimane on jõustunud, siis kestlikkusaruandluse standardid on alles loomisel.

Paljude rahvusvaheliste standardite konsolideerimine euroopa standardiks

Euroopa ei ole leiutamas nende standarditega uut jalgratast. Standardite looja, EFRAG (European Financial Reporting Advisory Group), kes hindab ka rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite (IFRS) kohasust Euroopa Liidus, on aluseks võtnud mitmed laialt kasutatavad rahvusvahelised kestlikkusaruandluse standardid nagu näiteks GRI (Global Reporting Initiative), TCFD (Task Force on Climate-Related Financial Disclosures) ning koostööd tehakse ka IFRS kestlikkuse standardite koostajatega.

Kaasamine

Kestlikkusaruandluse standardite esmased versioonid esitati avalikuks konsultatsiooniks 2022. aasta mais. Rahandusministeerium küsis arvamust nii avaliku kui erasektori partneritelt ja EFRAG-ile edastatud tagasiside oli, et avalikustamise nõudeid on liiga palju, detailsusaste ei pruugi kanda oma eesmärki, samuti ei ole selge, mis on kohustuslik ning mis mitte.

Novembri lõpus avalikustas Euroopa Komisjon konsultatsioonijärgsed standardid. Muutused olid märkimisväärsed: 136 avalikustamise nõudest oli jäänud 82, varasemast ca 2100 andmepunktist oli alles 1100, lisandunud oli mitmeid esmast rakendamist lihtsustavaid võimalusi. Standardid on nüüd ka konkreetsemad: kohustuslik on 2 standardit 12-st ning lisaks teatud punktid esimesest sotsiaalstandardist juhul, kui ettevõttel on töötajaid rohkem kui 250; ülejäänute osas peab ettevõte viima läbi olulisuse hindamise ning esitama infot vaid nende teemade osas, mis on talle ja temaga seotud osapooltele materiaalsed. Kõik 1100 andmepunkti ei ole automaatselt kohustuslikud. Aruandluse mahukus on aga kindlasti seotud ettevõtte suurusega, sellega kui tegutsetakse erinevates tegevusvaldkondades (eriti kui need on kõrge mõjuga sektorid, näiteks energia, põllumajandus, metsandus), paljudes riikides ning tarneahelad on pikad. Standardeid muudeti ka selles võtmes, et ettevõtetel oleks võimalik täita avalikustamise nõudeid olukorras, kuid teatud andmeid veel ei ole või nende kogumise protsesside ülesehitus on alles pooleli. Arvestuspoliitika kujundajana oleme me rahvusvaheliste standardite usku, väikeriigina ei ole meil standardite loomise võimekust. Samuti ei ole mõistlik kui iga riik looks enda standardid, mis teeks aruandluse võrreldamatuks ning ettevõtete aruandluse, kes tegutsevad mitmes riigis, veelgi keerulisemaks. See on CSRD üks eesmärke: ühtlustada. Kestlikkusaruandlus on suunatud äriühingutest suurettevõtetele, et mõjutada neid tegema vajalikke muudatusi oma äritegevuses. Eestis katavad kestlikkusaruandluse kohustusega ettevõtted ca 40% kogu meie majandustegevusest (müügitulu põhjal), Euroopa Liidus ligi 75%.

Selle aasta jaanuaris küsis rahandusministeerium avaliku ja erasektori partneritelt taas arvamust uuendatud standardite kohta. Meie seekordne tagasiside viitas juhendmaterjali vajadusele, et standardite rakendamine oleks selgem ja võrreldavam.

Euroopa Komisjoni plaan on liikmesriikidelt saadud tagasiside koondada ning vajadusel viia aprillis läbi täiendav avalik konsultatsioon. Direktiivist tulenevalt on neil kohustus standardid vastu võtta 30.06.2023.

Igale oma standard – proportsionaalne rakendamine

Suvel 2023 valmivad sektoripõhiste standardite ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud standardite esmased ettepanekud. Kuigi väike- ja keskmise suurusega ettevõtete aruandluskohustuslasi saab olema väga vähe, on neis standardites kirjas see maht, mida aruandluskohustusega suurettevõtted, võivad oma tarneahelas olevatel ettevõtetelt küsida. Sektoripõhised standardid täpsustavad, mida vastava sektori põhiselt peab täiendavalt aruandes avalikustama.

Eesti kuvand kestlikkusaruandluse loomisel

Rohepöördes nähakse Eestile samaväärset võimalust digipöördega. See aga vajab suurt muutust. Kui GRI standardite organisatsioon avalikustas juba kümme aastat tagasi, et 95% suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest avalikustavad kestlikkusaruandeid, siis Eesti 2021. aasta avalikustatava kestlikkusinfo kohta tehtud uuring näitab, et sajast suurima mõjuga ettevõttest vaid 21 ettevõtte puhul on näha teadlikku ja terviklikku lähenemist. Üldist taset arvesse võttes aga oleme 3-4 korda kehvemad kui ettevõtete aruandlus meie peamistel välisturgudel (https://www.sustinere.ee/aruandluse-uuring/).

Iga uus aruandluskohustus lisab halduskoormust, millega on meil kaks võimalust, lihtsalt täita kohustust või leida selles oma väärtus. Kõik kestlikkusaruandluse teemad käsitlevad mingit probleemi, mida me ühiskonnana peame lahendama, olgu selleks looduse hoidmine või inimeste väärtustamine.