Eesti aruandlustava on üles ehitatud põhimõttel, kus konsolideeritud finantsaruanded on küll konsolideeriva üksuse ametlikeks finantsaruanneteks, kuid konsolideeriv üksus peab seejuures esitama konsolideerimata finantsaruanded konsolideeritud finantsaruannete lisa(de)na.
Ametlike finantsaruannetena tuleb seejuures mõista raamatupidamisaruandeid, mille põhjal on õigustatud teha otsuseid nagu jagamiskõlbuliku dividendi suurus, netovara piisavus, hüvitiste või dotatsioonide suurus, finantseerimistingimuste täitmine/mittetäitmine jmt. Konsolideerivate üksuste puhul on sedakaudu võimalikud erinevad valikud finantsnäitajate interpreteerimisel – konsolideeritud finantsnäitajad (ja muu informatsioon) versus konsolideerimata finantsnäitajad (ja muu informatsioon). Hindamis- ja otsustusaluste ühtlustamiseks on seadusandluses tihtipeale fikseeritud millest lähtuda, kuid iseküsimuseks on seejuures, kas ja kuivõrd seadusesätted ka tegelikult toetavad laiemalt valitud põhikäsitlusviisi (konsolideeritud või konsolideerimata finantsaruanded).
Ainult konsolideeritud aruannete kasutamise hindamis- ja otsustamisprotsessis teeb keeruliseks eelkõige seadusenõuetest tulenevate õiguste ja kohustuste (st pädevusulatuse) jagamise probleemistik konsolideeriva üksuse (juht- ja kontrollorganite) ja konsolideeritavate üksuste (juht- ja kontrollorganite) vahel – konsolideeritavas üksuses (tütarettevõttes) tehtavad otsused ja vead mõjutavad tahes-tahtmata ka konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) konsolideeritud finantsaruandeid. Alljärgnevalt vaatame valikuliselt (neid on allpool esitatutest oluliselt rohkem) mõnesid seadusesätete näiteid, mis puudutavad konsolideeritud ja konsolideerimata aruannetel põhinevaid hindamis- ja otsustusprotsesse.
- Näiteks konsolideerimata finantsaruanded: raamatupidamise seaduse § 20 lg 3: Äriühingust raamatupidamiskohustuslane, kes koostab konsolideerimisgrupi majandusaasta aruande, lähtub omakapitali kohta äriseadustikus kehtestatud nõuetele vastavuse arvestamisel korrigeeritud konsolideerimata omakapitalist. Korrigeeritud konsolideerimata omakapital on võrdne äriühingu konsolideerimata omakapitaliga, millest on lahutatud tema bilansis kajastatud valitseva ja olulise mõju all olevate osaluste bilansiline väärtus ning millele on liidetud nende osaluste väärtus arvestatuna kapitaliosaluse meetodil. Korrigeeritud konsolideerimata omakapitali arvestuskäik avalikustatakse konsolideerimata omakapitali muutuste aruandes.
- Näiteks konsolideeritud finantsaruanded: äriseadustik § 335 lg 11: emaettevõtja, kes koostab konsolideerimisgrupi majandusaasta aruande, võtab kasumi jaotamise otsuse vastu konsolideerimisgrupi konsolideeritud aruannete alusel. Konsolideeritud aruannetel põhinevat kasumit ei ole lubatud jaotada niivõrd, kuivõrd see vähendaks emaettevõtja netovara tasemeni alla aktsiakapitali ja reservide kogusumma, mille väljamaksmine aktsionäridele ei ole lubatud seadusest või põhikirjast tulenevalt.
- Näiteks “vabalt valitavad” finantsaruanded: äriseadustik § 335 lg 12: kui ühing kapitaliseerib immateriaalse põhivarana arendustegevusega seotud väljaminekuid ja arendusväljaminekud ei ole täielikult amortiseeritud, ei tohi kasumit jaotada, välja arvatud juhul, kui reservide, mida on võimalik kasutada kasumi jaotamiseks, ja eelmiste perioodide jaotamata kasumi summa on vähemalt võrdne amortiseerimata arendusväljaminekutega.
Näidetes esitatud Eesti seadusesätted lähtuvad nii konsolideeritud kui ka konsolideerimata aruannetest. Sedakaudu peab kasutaja olema tähelepanelik, millistest finantsaruannetes esitatud näitajatest oma hinnangute ja otsuste tegemisel saab lähtuda.
Analüüsides neid näiteid, siis esimese näite puhul tekib küsimus, miks konsolideeritud omakapitalile (netovarale) eelistatakse konsolideerimata korrigeeritud omakapitali – seejuures tasub mõista, et korrigeeritud konsolideerimata omakapitali näol on tegemist konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) omakapitaliga, mis on leitud tütar- ja sidusettevõtte tulemuste kaasamisel kapitaliosaluse meetodit kasutades. Konsolideeritud ja konsolideerimata aruannete koostamisel on võimalikud mitmed erinevad investeeringute kajastamise kombinatsioonid, kusjuures mitte alati ei pruugi tütar- ja sidusettevõtjad olla kajastatud kapitaliosaluse meetodil (sh ka näiteks sidusettevõtjad kajastatuna konsolideeriva üksuse konsolideeritud aruannetes).
| Konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) konsolideeritud aruanded | Konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) konsolideerimata aruanded | |
| Investeeringud tütarettevõtetesse | Rida-realt konsolideerituna RTJ 11 punkt 60 |
RTJ 11 punkt 63 |
| Investeeringud sidusettevõtetesse |
RTJ 11 punkt 62 |
RTJ 11 punkt 63 |
| Muud (finants)investeeringud |
RTJ 3 punkt 11 ja 3 punkt 12 |
RTJ 3 punkt 11 ja 3 punkt 12 |
On ilmselge, et ühe või teise (lubatud) kajastamisviisi valik võib muudel võrreldavatel tingimustel anda erineva tulemuse – konsolideeriva üksuse omakapitali ehk netovara summa. Konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) netovara kalkuleerimisel tasub teada:
- soetusmaksumus on olulises osas võrdne õiglase väärtusega eeldusel, et tehing on värskelt toimunud turutingimustel;
- kuna turg on muutlik, siis soetusmaksumus ei ole võrdne õiglase väärtusega (ehk võib olla oluliselt erinev) juhtudel, kus tehing ei toimunud turutingimustel ja/või tehingu toimumisest on möödas märkimisväärne hulk aega. Õiglast väärtust võidakse määrata ka muudel alustel kui (sarnaste) varadega reaalselt toimunud turutehingud. Mittetoimiva turu korral on lihtsam manipuleerida tulemustega ning manipulatsioon väljendub tavapäraselt investeeringu(te) ühesuunaliste korrigeerimistega – eelistatakse kajastada (vaid) investeeringu õiglase väärtuse kasvu (mitte kahanemist) ning sedakaudu investeeringu õiglase väärtuse vähenemine ei kajastu konsolideeriva üksuse (emaettevõtja) netovara kahanemisena;
- kapitaliosaluse meetod ei anna tavapäraselt võrreldavat tulemust õiglase väärtuse meetodiga (ega soetusmaksumuse meetodiga), kuna (toimiva turu korral) investorite otsused ja sedakaudu ka omatavate aktsiate või osade turuhind ei tugine vaid majandusüksuse-investeerimisobjekti aruandeperioodi finantsseisundil ja -tulemustel.
Tavapäraselt annab kapitaliosaluse meetodi kasutamine konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) omakapitali (netovara) suuruseks summa, mis saadakse ka rida-realt meetodil konsolideerides eeldusel, et sidusettevõtteid kajastatakse kapitaliosaluse meetodil ka rida-realt konsolideeritud aruannetes. Erandiks võivad olla juhtumid, kus tütarettevõt(e)te netovara on negatiivne ja/või kapitaliosaluse meetodi rakendamisel ei võeta arvesse rida-realt meetodi kasutamisel tehtavaid täiendavaid korrigeerimisi realiseerumata kasumitest-kahjumitest, arvestuspõhimõtete ühtlustamistest jmt.; - kui õiglase väärtuse meetodi kasutamisel ei kajastata turu negatiivseid korrigeerimisi asjakohaselt, siis rida-realt konsolideerimise meetod annab muudel võrreldavatel tingimustel konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) kohta kõige negatiivsema netovara tulemuse, sest konsolideeriv üksus (emaettevõte) peab oma kahjumitena kajastama ka selle osa konsolideeritava üksuse (tütarettevõte) kahjumitest, mis ei ole omistatav vähemusosalusele. Sisuliselt võetakse siis netovara esitamisel arvesse ka need konsolideeriva üksuse (tütarettevõtte) kahjumid, mis kapitaliosaluse meetodi kasutamisel tähendaksid investeeringu väärtuse kujunemist negatiivseks,
- jne.
Äriseadustikus kirjeldatud netovara nõuded on kompromiss investorite (omanike) ja võlausaldajate (kreeditoride) huvide vahel – mida vähem jagatakse äriühingust omanikele välja, seda rohkem jääb võlausaldajate nõuete (äriühingu kohustuste) katteks. Sedakaudu tuleb seadusandja eesmärgiks pidada pigem kompromissi tegemist omanike ja võlausaldajate vahel – valitud ei ole kõige rangemaid nõudeid ning korrigeeritud konsolideerimata omakapitali kasutamine (konsolideeritud omakapitali asemel) peaks lihtsustama konsolideerival üksusel (emaettevõttel) oma netovaranõudeid täita juhtudel, kus konsolideerimisgrupi üksustel on negatiivne netovara.
Ilmselt on esimeses näites kirjeldatud seadusenõude formuleerimisel lähtutud ka tavaseisukohast, et “piiratud vastutusega äriühingus (so. eelkõige aktsiaseltsis, osaühingus) vastutab osanik (ehk siis konsolideeriv üksus) äriühingu-investeerimisobjekti kohustuste eest (vaid) äriühingu omakapitali tehtud sissemaksete ulatuses”, st äriühingu äritegevuse käigus tekkivaid tasumata kohustusi (ja tulusid ületavaid kulusid) ei saa reeglina “edasi kanda” ja nõuda konsolideerivalt üksuselt. Tasub mõista, et seadusandja poolne aluspõhimõte ei pruugi aga alati olla korrektne, sh näiteks kui:
- konsolideerimisgrupi konsolideeritavate üksuste tegevusvorm ei ole investori (isiklikku) vastutust piirav (nt täisühingud jmt, ka teiste riikide seadusandlusest tulenevalt);
- äriseadustiku § 176 (osaühingud) ja § 301 (aktsiaseltsid) nõuetest tulenevaid kohustusi eiratakse mingi konsolideerimisgrupi majandusüksuse poolt (ning tekitatakse sellega kahju);
- konsolideerimisgrupi negatiivse netovaraga tütar- või sidusettevõtet ei kavatseta likvideerida (sh on otsustatud vältida pankrotimenetlust või eksisteerib mõni muu RTJ 8 punkt 9 kohane kohustav sündmus);
- jmt.
Nii rida-realt meetodi kui ka kapitaliosaluse meetodi kasutamisel tuleks selliseid erijuhtumeid kindlasti arvesse võtta ning mitte lähtuda üldreeglist.
Eelnevalt esitatud teise ja kolmanda seadusandlusest võetud näite puhul tekivad aga mitte kõige õnnestunuma sõnastuse tõttu küsimused (sh kas äriseadustiku ja raamatupidamise seaduse nõuded on võrdse kaaluga):
- näites 2, kui kasumi jaotamise otsus võetakse vastu konsolideerimisgrupi konsolideeritud aruannete alusel, aga emaettevõtja netovara ei võiks seejuures väheneda alla nõutava määra, siis kas lävendi kehtestamisel on mõeldud emaettevõtja konsolideeritud või konsolideerimata netovara (ehk omakapitali)? Või kuna tegemist on “omakapitali kohta äriseadustikus kehtestatud nõudega” (vt näide 1 raamatupidamise seadusest), siis tuleb ikkagi lähtuda hoopis nn konsolideerimata korrigeeritud omakapitalist?
- Näites 3, kui ühing – milleks oleks konsolideeriv üksus (emaettevõte) – kapitaliseerib immateriaalse põhivarana arendustegevusega seotud väljaminekuid, siis kas väljaminekute summa määramisel tuleb lähtuda konsolideeritud aruandlusest, sest tegemist on kasumi jaotamist puudutava otsusega (vt näide 2 äriseadustikust)? Konsolideeritud aruandluse puhul võetaks arvesse lisaks konsolideeriva üksuse (emaettevõtte) enda poolt kapitaliseeritud väljaminekutele ka konsolideeritava(te) üksus(t)e (tütarettevõt(e)te) kapitaliseeritud väljaminekud? Või on ka siin tegemist “omakapitali kohta äriseadustikus kehtestatud nõudega” (vt näide 1 raamatupidamise seadusest), kus emaettevõttes kapitaliseeritud amortiseerimata arendustegevuse väljaminekuid võrreldakse konsolideerimata korrigeeritud omakapitaliga?
On selge, et selline konsolideeritud ja konsolideerimata finantsaruannete vahel ristviitamine ei tee seaduse nõuete täitmist selgemaks ega kergemaks. Pigem võimaldab see valikute hulgast kasutada otsustajatele (hetkel) paremini sobivat varianti, mis ülalkirjeldatud näidetes sõltuks ilmselt jagatava kasumi 
maksimeerimise või mittemaksimeerimise soovist. Nimetatud valikute hulka piiraks oluliselt raamatupidamise seaduse § 20 lg 3 tühistamine, millisel juhul peaksid konsolideeritud finantsaruandlust koostavad raamatupidamiskohustuslased ühesema selgusega lähtuma äriseadustiku nõuete täitmisel (vaid) konsolideeritud omakapitalist, seejuures ka omakapitali konsolideeritud kirjete struktuurist.
