“Töötan kodukontoris” kõlas enne 2020. aasta algust väga eksklusiivselt, mida said endale lubada vaid vähesed. Tänaseks on see riiklikul tasandil soovitus.
Valitsus soovitab, et kui vähegi töö iseloom seda lubab, tuleks ettevõtetel võimaldada oma kollektiivil töötada kodus, ehk kodukontoris. Need on kaks vastandlikku sõna, kodu ei ole kontor. Kodu on loodud lähtudes teistest vajadustest. Kui vahetada ära sõnade järjekord kontorkodu, siis kuvandub meile ette väga teise varjundiga töö ja puhke keskkond. Ometi tundub, et paljude jaoks sai kodust kontor koos koduõppel olevate laste ja teiste pereliikmetega.
Kevadel ja nüüd taas ka sügisel tundsime, mida tähendab personaalse ruumi vähenemine. Mis siin inimestest rääkida, isegi lemmikloomad olid stressis sellest, et kõik olid kodus kogu aeg.
Kodus oleme pidevalt koos, samas väljaspool kodu hoiame ise (ja ka valitsuse soovitusel) alalhoidlikult distantsi. Kõige selle taustal eeldatakse, et inimesed on produktiivsed nagu varem ja panustavad töösse samal tasandil vaatamata muutunud töökeskkonnale.
Paljud seda ka suudavad. Kiropraktikuna aga näen uut probleemi, milleks on kodukontori “sündroom”.
Näide töötamisest kodukontorist
“Mul on “hiire” käsi ja “päts” seljas,” ütleb 30ndates naine. Käed surevad öösel ära, vahel päeval valutavad. Peavalude kohta ütleb, et see tuleb kangest kaelast ning ta on sellega harjunud. Ta on üks neist tublidest kontoritöötajatest, kes nüüd saab kodus töötada. Ta on kohusetundlik trennitegija, aga nüüd kevadest saati on trennid sageli tühistatud või pole seda õiget trennirütmi tagasi saanud. Proovis paari trenniäppi, aga kahtles, et ehk tegi endale sootuks liiga. Mõtleb, et kas on üle töötanud või on vale madrats, teda hirmutab mõte, et kui läheb hullemaks, siis keegi ütles, et peab operatsioonile minema. Mis operatsioonile, ta täpselt ei tea. Uni on pinnapealne ja tunneb taas ärevust. Ärevus on talle tuttav, see oli probleemiks aastaid tagasi. Samas nendib, et vaatamata 2020 üllatusterohkele aastale on tal kõik korras.
Tema olukord on väga levinud. Suhtluse ja arutelu jooksul ilmneb, et ta teeb tööd sülearvutiga ja peamiselt diivanil või põrandal. Nendib, et sageli unustab ja avastab et väljas on juba pime ja ta polegi päeva jooksul liigutanud end. Lemmik magamisasend on kõhuli, sest muud moodi lihtsalt ei tulegi uni. Koduses kontoris unustab ta sageli vett juua. Justkui terve, aga samas on mitmed mured, mis teda igapäevaselt segavad.
Kodukontori töökeskkond
Vaatame, mis on need põhilised probleemid, mis kodukontori töökeskkonnas esinevad ning mida teha, et ka kodukontoris terveks jääda.
Istumine
Väga vähestel on võimalik luua endale eraldi tuba, kasvõi eraldi laud töötamiseks. Julgen arvata, et valdaval enamusel sel aastal kodukontoris töötavatel inimestel puudub optimaalne laud ja tool. Istutakse seal, mis kodus olemas on. Sülearvutiga tehakse tööd kas diivanil, voodis, kohvilaua taga või põrandal istudes.
Istumine iseenesest pole halb. Luu- ja lihaskonnale on koormav istuda pikalt ühes ja samas asendis. Kergelt tekivad harjumuslikud asendid. Kodus söögilaua ääres toolil istudes pole kõrgused optimaalsed ning siit võivad alguse saada tõsised luu- ja lihaskonna vaevused.
Segavad faktorid
Sageli on kodukontoris ka teisi pereliikmeid ja koduõppel lapsed. Üksi kodus töötades puudub sotsiaalne tugi, kodused kohustused ajavad segi tavalise päevaplaani ning sageli tehakse tööd hilja õhtul (mis ajab sassi une- ja töörežiimi). Töö- ja pereelu on senisest palju tihedamini ühendatud, õigemini lausa segunenud, ja üks võib hakata teist segama. Kodukontor paneb proovile suhted kaasaga ning lastega, kellest paljud võivad nüüdseks juba koduõppel olla.
Valgustus
Kodukontoris põlevad need lambid, mis kodusse sobivad, need pole ekstra muretsetud töölauda hästi valgustama.
Pausid
Üks suur probleem kodukontoris on see, et liikumist jääb veelgi vähemaks, sest isegi tööle ei pea minema, kõik on käe-jala juures. Sageli küsitakse, et mis on see miinimum, mis ma peaksin liigutama, või mis on see üks harjutus, mis lahendab mu probleemid, ning mitu korda ma pean seda harjutust tegema.
Minimaalne on päevas 30 min päevas liikuda. See on tõesti miinimum, et ellu jääda, aga me soovime ju ikka rohkem kui ellu jääda. Soovime elu elada ilma terviseprobleemidest põhjustatud piirangutest. Siin me räägime ikka nendest probleemidest, mis on ise enda elustiiliga tingitud terviseprobleemid.
Inimese füüsiline keha on mõeldud liikuma, siis püsib ka vaimne tervis rohkem tasakaalus. Kui teeme vaid miinimumi, siis saame ka vastu miinimumi.
Viis soovitust, kuidas kodukontoris ellu jääda
- Leia võimalikult ergonoomiline tööasend!
- Tee pause ja liigu päevas minimaalselt 30 minutit – iga minut sealt edasi parandab elukvaliteeti!
- Toitu tervislikult, pea meeles, et alkohol pole abimees, vaid süvendab probleeme.
- Planeeri aega! See aitab säilitada häid suhteid koduste kontorikaaslastega – vaadake koos komöödiaid, naerge südamest, kallistage ja toetage üksteist.
- Ära lase valeinfol oma elu mürgitada! Kontrolli, kust terviseinfo pärit on, ära usu ega jaga kõike, mis silma jääb.
Sobimatu töökeskkond ning stress võib saada põhjuseks, miks meid asuvad kimbutama luu-ja lihaskonna vaevused – mis on enimlevinud valu tekitajad Eesti elanike seas. Statistika näitab, et umbes 20 aastat oma elust elavad eestlased haigena, sageli just valudes. See on väga pikk aeg. Tööealistena saame ise palju ära teha, et tervena elatud aastaid oleks rohkem. Tervis on esmalt ikka meie endi kätes, nii ka kodukontoris ja epideemia ajal. Kui jääb teadmisi napiks, küsige julgelt nõu – töökeskkonna asjus tööandjalt, tervise osas oma perearstilt või mõnelt muult eriala asjatundjalt. Hoiame end ja oma lähedasi tervena!
