Praktikas tekivad koondamisega seoses tihti küsimused, kui suurt hüvitist tuleb tööandjal töötajale maksta ning teisalt on töötaja huvitatud, kui suurt hüvitist on tal õigus saada.
Töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 1 kohaselt peab tööandja koondamisel maksma töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Seda sõltumata töötaja tööstaaži pikkusest.
Eeltoodust erandiks on olukord, kui koondamisel tõttu öeldakse ülesse tähtajaline tööleping. Sellisel juhul tuleb tööandjal maksta töötajale hüvitist (välja arvatud kui tööleping öeldi ülesse tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu) ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Hüvitist ei pea maksma, kui tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu (TLS § 100 lg 3).
Tööandja peab tema poolt maksmisele kuuluva koondamise hüvitise välja maksma lõpparve kooseisus.
Lisaks tööandja poolt maksmisele kuuluvale nn koondamise hüvitisele on töötajatel teatud tingimustel õigus ka nn riigipoolsele koondamise kindlustushüvitisele.
Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 141 ja 142 lg 1 kohaselt makstakse koondamisel kindlustushüvitist töötajale, kelle töösuhe selle tööandja juures on kestnud:
- viis kuni kümme aastat – ühe kuu keskmise töötasu ulatuses;
- üle kümne aasta – kahe kuu keskmise töötasu ulatuses.
TKindlS 142 lg 2 sisalduvad täpsed tingimused, kuidas vastava hüvitise suurust arvutada.
Praktikas ei olda tihti kursis, et nimetatud kindlustushüvitise taotlemiseks tuleb tööandjal esitada töötukassale avaldus viie kalendripäeva jooksul töösuhte lõppemisest arvates. Kui tööandja avaldust tähtaegselt ei esita, võib töötukassale vastava avalduse esitada ka töötaja ise või ametnik.
Lisalugemist:
Töömahu vähenemine ja koondamine
Kõik koondamist puudutavad artiklid RMP-s
