Kaasus: OÜ Senderlin vs Hillar Lainevool (RK lahend nr 3-2-1-30-13).

Töövaidluse asjaolude kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle 01.11.2003 ning samas töölepingus lepiti kokku, et töötajale makstakse lahkumishüvitist kuue kuu töötasu ulatuses. Kuna töötaja oli ka juhatuse liige, siis ütles ta oma töölepingu erakorraliselt üles 01.02.2011 ning maksis endale lõpparve hulgas välja kokkulepitud lahkumishüvitise ja töösuhte ajal vähem saadud töötasu. Tööandja sellega ei nõustunud ning esitas nõude lahkumishüvitise ja töötasu tagastamiseks. Seega pooled vaidlesid selle üle, kas töötajal oli õigus saada lahkumishüvitist ja saamata jäänud töötasu.

Riigikohus asus seisukohale, et töölepingus sisaldunud lahkumishüvitise maksmise kokkulepet tuleb tõlgendada enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduse alusel (TLS § 132 lg 2). Asjaolu, et lahkumishüvitist maksti pärast 01.07.2009, ei anna alust tõlgendada töölepingut alates 01.07.2009 kehtiva töölepingu seaduse alusel. Muuhulgas juhtis kohus tähelepanu sellele, et töölepingulisele suhtele kohaldub võlaõigusseaduse üldosa sätestatu (VÕS). Seega kehtib töösuhtes muuhulgas VÕS § 6 lõige 2, mille järgi ei kohaldata võlasuhtele, mh tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus näiteks kokkulepe, mille järgi makstakse töötajale lahkumishüvitist, kui tööleping lõpetatakse töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse või töötajast tuleneva muu sarnase põhjuse tõttu.

Tutvuge lähemalt riigikohtu otsusega nr 3-2-1-30-13