Töötasu alammäära muutmisel tekib tööandjatel sageli küsimus, kas ja kuidas tuleb sellega seoses muuta töölepinguid nende töötajatega, kellega on kokku lepitud alammäärale vastav töötasu või kelle tööleping viitab muul viisil töötasu alammäärale (nt töötasu ühe osana). Kas töötasu tuleb töölepingus esitada rahalises vääringus, kohustusega muuta töölepingus toodud töötasu suurust juhul, kui vabariigi valitsus muudab töötasu alammäära, või on lubatud teha töölepingus viide selle kohta, et tööandja maksab töötajale töö tegemise ajal kehtivat töötasu alammäära, jättes töölepingus välja toomata töötasu suuruse arvuna?
Töölepingu seaduse (TLS) järgi tuleb töölepingu kirjalikus dokumendis esitada muu hulgas ka töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (TLS § 5 lg 1 p 5). Antud sõnastusest ei tulene sõnaselgelt kohustust esitada töötasu suurus rahalises vääringus. Kuivõrd TLS § 29 lg 6 järgi ei või töötajale maksta vabariigi valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu, tekib üsna põhjendatud küsimus, miks peaks sätestama töölepingus kokkulepitud töötasu alammäära rahalises vääringus, kui tööandjal on niikuinii kohustus maksta töötasu selle alammäära suuruses, mille on kehtestanud vabariigi valitsus.
Tööandja peab esitama töölepingu andmed heauskselt, selgelt ja arusaadavalt (TLS § 5 lg 2). Seega, eeltoodud argumentatsioonile vaatamata tuleb asuda seisukohale, et andmed töö eest makstava tasu kohta tuleb esitada siiski rahalises vääringus, mitte aga viitena õigusaktile. Kuigi vabariigi valitsuse määrus, millega kehtestatakse töötasu alammäär, on avalik dokument, ei ole seaduse mõttega kooskõlas töötaja panemine olukorda, kus ta on sunnitud tegema täiendavaid jõupingutusi (leidma asjakohase valitsuse määruse), et saada teada oma töötasu suurus.
Kui töötaja töötab osa oma tööajast ööajal (kell 22.00 kuni 6.00), siis peab tööandja maksma töö eest 1,25kordset töötasu, v.a kui pooled on leppinud kokku ööajal tehtava töö hüvitamises vaba ajaga (TLS § 45 lg 1 ja 3). Samas lubab seadus tööandjal ja töötajal leppida kokku selles, et töötasu sisaldab ka tasu ööajal töötamise eest. Tuleb siiski teada, et kui töölepingus on kokku lepitud töötasu maksmine alammäära ulatuses, siis ei saa selline töötasu sisaldada ka tasu öösel töötamise eest. Selline kokkulepe on töötajale kahjulik ja seetõttu tühine. Öötöö tuleb töötajale täiendavalt hüvitada. Seega peab töölepingus kokkulepitud töötasu olema töötasu alammäärast proportsionaalselt, st öötöö osa võrra suurem. Samuti ei saa sõlmida kokkulepet, et töötasu alammäär sisaldab lisatasu ületunnitöö eest või tasu töötamise eest riigipühadel (TLS § 44 lg 7 ja § 45 lg 2).
Kui pooled on leppinud kokku töötajale töötasu maksmises töötasu alammäära ulatuses (olenemata sellest, kas töölepingus on üksnes viide töötasu alammäärale ilma rahalise väärtuseta või töötasu alammäärale vastav rahaline väärtus), peab tööandja teavitama töötajat juhul, kui vabariigi valitsus suurendab töötasu alammäära. Teavitus tuleb teha kirjalikult ühe kuu jooksul arvates töötasu muutmisest (TLS § 5 lg 4).
On tavapärane fikseerida töötasu uus suurus töölepingu lisana, mille allkirjastavad nii tööandja kui töötaja. Kui töötaja mingil põhjusel keeldub töölepingu lisa allkirjastamisest, ei vabasta see tööandjat teavituskohustusest ega uue suurusega töötasu maksmisest. Nimelt ei kohusta seadus sätestama töötingimusi ilmtingimata töölepingu vormis ning tööandja kohustub maksma töötajale töötasu vähemalt alammäära ulatuses olenemata sellest, kas töötasu tõstmine seoses alammäära tõusuga on töötajaga kokku lepitud või mitte.
Tööandjal on kohustus esitada töötajale andmed töötasu kohta kirjalikult. Seega, kui töötaja peaks keelduma töölepingu lisa sõlmimisest, selleks et fikseerida töötasu uus suurus, peab tööandja siiski esitama töötasu uue suuruse töötajale kirjalikult ning seejuures on tal õigus nõuda, et töötaja kinnitaks andmete kättesaamist (TLS § 5 lg 2). Tööandjal on aga oluline teada, et töölepingu lisa õigeaegsel sõlmimata jätmisel või töötaja teavitama jätmisel on töötajal õigus nõuda talle uue töötasu kohta andmete esitamist ning tööandja peab täitma sellise nõude kahe nädala jooksul (TLS § 5 lg 3).
