Küsimus: isik kandideeris vabale ametikohale, kuid ei osutunud valituks. Kandideerija saab tõendada, et teda diskrimineeriti värbamisprotsessis võrreldes teiste kandidaatidega. Ehk ei arvestatud töökuulutuses nõutud vastavat erialast haridust, ja valituks osutus madalama kvalifikatsiooniga isik. Kas kandideerijal on võimalik tööinspektsiooni kaudu värbamiskomisjoni otsust vaidlustada ja soovitud ametikoht saada või on õigus nõuda ainult hüvitist?

Vastab tööinspektsioon juhtiv nõustamisjurist Sandra Kuus: 

Esiteks, et tuvastada diskrimineerimist, peab esinema seaduses nimetatud tunnuse ehk soo, rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu ebavõrdne kohtlemine.

Töövaidluskomisjoni pädevus on töövaidluse lahendamise seaduse § 2 lõike 1 alusel piiratud töösuhtest ning töösuhte ettevalmistamisest tulenevate nõuete lahendamisega. Kui pooled ei ole alustanud värbamisprotsessis läbirääkimisi töölepingulise suhte sõlmimiseks, siis ei saa töövaidluskomisjon vastavat vaidlust lahendada, vaid tuleb pöörduda kohtu poole.

Tööle ja teenistusse soovijad, kellega tööandja ei sõlminud töölepingut või teenuste osutamise lepingut või keda ei nimetatud või valitud ametisse, ei või nõuda töölepingu või teenuste osutamise lepingu sõlmimist või ametisse nimetamist või valimist.

Kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi rikkunud isikult nõuda diskrimineerimise lõpetamist ning talle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (sh mittevaralise kahju). Hüvitise suurust kindlaks määrates arvestatakse muu hulgas diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi.

Seega otseselt värbamiskomisjoni otsust vaidlustada ei saa, vaid kui esineb eelnevalt nimetatud diskrimineerimise tunnus, siis saab nõuda kahju hüvitamist.

Võimalik on pöörduda abi saamiseks ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole.