Mis ülesütlemisavaldus oma olemuselt üldse on?

Ülesütlemisavaldus on ühepoolne tahteavaldus, millega lõpetatakse ühepoolselt õigussuhe. Teine pool ei saa lepingu lõppemist takistada, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Formaalsed eeldused on ülesütlemisavalduse vormilised nõuded.

Materiaalsed eeldused tähendavad ülesütlemisavalduse sisulisi nõudeid. Kui ülesütlemisavalduse eeldused ei ole täidetud, siis ei ole vastava ülesütlemisavalduse alusel leping lõppenud. See tähendab, et ülesütlemisavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi (Riigikohtu 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 47).

Ülesütlemisavaldust tuleb eristada taganemisavaldusest. Reeglina saab üles öelda vaid kestvuslepingut. Teistest lepingutest on võimalik taganeda (Riigikohtu 27. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Olulisemad kestvuslepingud on näiteks üürileping, rendileping, liisinguleping, tööleping, seltsinguleping, ja kindlustusleping. Tegemist ei ole ammendava loeteluga. Kestvusleping, nagu selle nimi juba ütleb, on mõeldud lepingute jaoks, millest tuleneb mingisugune kestev kohustus. Kestvusleping on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Seega on kestvuslepingu puhul oluline ajaline kriteerium, st lepingut ei täideta ühekordselt, vaid mingi pikema aja jooksul. Samuti peab kohustuste täitmises esinema mingi korduvus, perioodilisus või püsivus (Riigikohtu 1. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05, p 11).