Hiljuti võeti riigikogus vastu kobareelnõu, millega soovitakse laiendada nende isikute ringi, keda on võimalik võtta vastutusele, kui äriühingul on tekkinud maksuvõlg, mida ühingu varadest ei ole võimalik tasuda. Hetkel ootab eelnõu väljakuulutamist Vabariigi Presidendi poolt.
Eelnõu näeb äriühingu juhatuse liikme vastutuse kõrval uuendusena ette ühingu tegeliku juhi vastutuse maksuvõla põhjustamise eest. Ühingu tegelik juht on seaduse mõistes füüsiline isik, kes ei ole küll ühingu juhatuse liige, kuid kellel on tegelik kontroll ehk võim äriühingu tegevuse ja kohustuste täitmise üle.
Muudatuse eesmärk on ühest küljest tervitatav, sest sellega püütakse lahendada igikestvat n-ö tankistide probleemi. Eesmärgiks on võimaldada Maksu- ja tolliametil maksuvõla väljanõudmist ka nendel isikutelt, kes ei ole ühingu registrikaardile kantud juhatuse liikmed. Näiteks oleks uue seaduse kohaselt võimalik maksuvõlga asuda sisse nõudma ka äriühingu omanikult, kui isik on ühingu tegelik juht.
Teisest küljest kerkib uue regulatsiooniga praktikas esile sarnane probleem, mis on varasemalt korduvalt tõusetunud seoses juhatuse liikme vastutusega ning mille osas on kohtutes omajagu vaieldud – kuidas vastutust tõendada? Siinkirjutajate hinnangul võib tegeliku juhi vastutusele võtmine osutuda komplitseerituks.
Äriühingu tegeliku juhi vastutusele võtmiseks tuleb esiteks ära tõendada, et isikul oli tegelik mõjuvõim maksuseadustes ette nähtud kohustuste täitmise üle. Maksuhalduril kui äriühingu välisel kolmandal isikul võib tegeliku mõjuvõimu tõendamine osutuda keerukaks, seda eriti piiratud infovälja tegutsemise tingimustes. Teiseks tuleb ära tõendada, et tegelik juht on maksuvõla põhjustanud oma tahtliku käitumisega.
Tahtluse tõendamiseks tuleb ära näidata, et isik on soovinud maksuseaduste rikkumist. Selle tõendamine ei ole praktikas lihtne. Tahtluse tõendamise probleem võib siinkirjutajate hinnangul osutudagi oluliseks komistuskiviks tegelikult juhilt maksuvõla sissenõudmisel.
Arvestades eeltoodut, on tõenäoline, et uus regulatsioon toob kaasa arvukaid kohtuvaidlusi tegeliku juhi vastusele võtmisega seoses. Seejuures võib pärast pikka vaidlemist selgudagi, et puuduvad piisavad või asjakohased tõendid, mille alusel äriühingu tegelik juht maksuvõla põhjustamise eest vastutusele võtta.