Euroopa Komisjon kehtestas tehistingimustes kasvatatud importlõhele lõpliku kaitsemeetmena tariifikvoodid, et kaitsta ühenduse kalakasvatajaid kolmandatest riikidest sisse toodava odava toodangu eest. Meetmed kehtivad alates 6. veebruarist 2005 kuni 13. augustini 2008.
Püsivad kaitsemeetmed on kehtestatud pärast aasta aega kestnud uurimist, mille käigus kehtisid alates 15. augustist 2003 kuni 6. detsembrini samadele toodetele ajutised kaitsemeetmed samuti tariifikvootide kujul.
Kehtima hakkava tariifikvoodi arvutamisel lähtuti Euroopa Liidu (sh uute liikmesriikide) kolme viimase aasta keskmisest imporditasemest, millele on lisatud kümme protsenti kasvava turu jaoks. Sisseveokvoot on ühine kõigile liikmesriikidele ning see toimib põhimõttel – “kes ees, see mees”.
Kvoodi ammendumisel peab importija tasuma tollideklaratsiooni täitmisel lisatollimaksuna 366 eurot tonni roogitud lõhe ja 508 eurot tonni filee kohta. Lisatollimaksu ning kvooti liberaliseeritakse progressiivselt – iga aasta augustis suurendatakse kvooti ning vähendatakse lisatollimaksu. Kuni kvoodi ammendumiseni lisatollimaksu tasuma ei pea, kuid juhul kui kvoodimahtusid on järel alla 25%, võib toll nõuda tagatissumma tasumist eeldatava tollimaksu suuruses.
Lisaks tariifikvoodile kehtestati imporditud lõhele miinimumhind, mis on 2850 eurot tonni värske lõhe kohta ning 2736 eurot külmutatud lõhele. Nimetatud hinnad hakkavad kehtima 15. aprillil 2005, kuni selle ajani kehtivad üleminekumiinimumhinnad 2700 eurot värske ja 2592 eurot külmutatud lõhe kohta. Tagamaks importööride miinimumhinnast kinnipidamine, kehtestati nõue, et importija peab maksma tagatist 290 eurot tonni kohta. Tagatis vabastatakse kohe kui ettevõtja tõestab, et on miinimumhinnast kinni pidanud.
Eestis tarbitavast lõhest moodustab ligi 90 protsenti Norrast imporditud lõhe, mistõttu puudutavad Eurooa Liidu kaitsemeetmed ka kohalikku tarbijat. Aastatel 2001 – 2003 on Norra päritolu lõhe import Eestisse suurenenud üle kolme korra ja ulatus 2003.aastal 1,4 tuhande tonnini. Ka möödunud aastal näitas lõhe import tugevat kasvu.
Eestis lõhet ei kasvatata ja kalakasvatajad on spetsialiseerunud vikerforelli tootmisele, kuid lõhet ja forelli võib vaadelda asenduskaubana. Peale Euroopa Liiduga liitumist Eestis kehtima hakanud 19,9 protsendine dumpinguvastane tollimaks imporditavale forellile tõstis poes müüdava forelli hinda. Eesti kalakasvatajad võivad tootmise suurendamisega asendada forelli importi Norrast, kuid ei ole suutelised kompenseerima lõhe impordi vähenemist.
Kaitsemeetmete kehtestamist nõudsid Iirimaa ja Ühendatud Kuningriigi kalakasvatajad, kelle poolt esitatud tõendid kinnitasid odava importlõhe negatiivset mõju ühenduse kalakasvatajatele ja nende turuosale. Euroopa Liidu lõhekasvatajad ei suuda konkureerida kolmandate riikide toodanguga ning see ähvardab hävitada ühenduse 500 miljoni eurose aastakäibega ja ligi 10 tuhandele inimesele tööd pakkuva majandusharu.
Euroopa Liidu poolt kolmandatele riikidele rakendatavad kaubanduskaitsemeetmed jagunevad kolme suurde rühma: dumpinguvastased meetmed, tasakaalustusmeetmed ja kaitsemeetmed.
Neist enam kasutatav on dumpinghindadega importtoodetele tollimaksude või miinimumhinna rakendamine – 85% juhtudest. 14% kaubanduskaitsemeetmetest moodustavad tasakaalustusmeetmed, mida rakendatakse kolmandatest maadest pärit subsideeritud toodete importhinna korrigeerimiseks ja vaid 1% juhtudest kasutatakse kaitsemeetmeid, mis on suunatud Euroopa tööstuse kaitsmisele.
Kaitsemeetmed on mõeldud eelkõige selleks, et piirata teatud kaubagrupi ülemäära suurenenud importi Euroopa Liitu, mis võiks välja suretada kohalikud tööstused. Kui dumpingu ja tasakaalustusmeetmed on mõeldud eelkõige hinna korrigeerimiseks, siis kaitsemeetmed võivad piirata importi ka koguselist.
Kaubanduskaitsemeetmed on vajalikud eelkõige selleks, et tagada Ühenduse majanduskeskkonna tõrgeteta toimimine ning vältida äkilisest impordi kasvust või ebaausast hinnapoliitikast tulenevat kahju teket liikmesriikide tootjatele.
