2018. aasta tööjõu-uuringu andmed näitavad mitte-eestlaste tööturu olukorra paranemist. Mitte-eestlastest hõivatute arv suurenes ja töötus vähenes. Kuna samal ajal eestlaste hõive suurenes aeglasemalt ning töötuse määr kasvas veidi, vähenesid eestlaste ja mitte-eestlaste võrdluses nii hõivelõhe kui töötuse lõhe. Samas on mitte-eestlased oluline ressurss tööturul, mille potentsiaal on jätkuvalt osaliselt kasutamata. 

Süvenev tööjõupuudus takistab juba täna majanduse arengut ning demograafilisi suundumusi. Prognooside kohaselt väheneb aastaks 2025 Eesti tööealine elanikkond 51 000 inimese võrra. Erinevaid tööturu tulevikustsenaariumeid analüüsinud Eametsa ja Puuri hinnangul on aga võimalik hõivatute arvu tänasel tasemel hoida või isegi tõsta, parandades tööturu toimimist ja suurendades veelgi tööhõivet. Selleks tuleb kaasata tööturule senisest enam vanemaealisi ja mitte-eestlasi ning rakendada Euroopa parimaid tööhõivepraktikaid¹.

Kuidas seda teha?

Rahvusvähemustele tööturuteenuste osutamise praktikaid hinnates jälgitakse ühe olulise aspektina, kas sihtrühm jõuab neile vajalikele teenustele, kuna sageli kipuvad rahvusvähemused olema üle-esindatud teenuste vajajate, kuid alaesindatud teenuste saajate seas. Selle üheks põhjuseks on nn koore riisumine ehk teenuse osutamine kõige tugevamale sihtrühmale, mis tingib rahvusvähemuste väljajäämist teenusel osalejate valikust. Teine küsimus on, kas sisserändetaustaga inimeste osalemine üldistel, laiale sihtrühmale väljatöötatud tööturuteenustel, on piisav. Või oleks vaja spetsiaalselt disainitud teenuseid, mis arvestavad lisatakistustega, mida teistest rahvusest inimene suure tõenäosusega tööturul kogeb, näiteks keelebarjäär, riigi ja tööturu ebapiisav tundmine, eraldi toimivad võrgustikud, hoiakud, ebakindlus jne?

Täna pakutakse Eestis erinevaid tööturuteenuseid – alates karjäärinõustamisest, täiend- ja ümberõppest, kuni individuaalsete takistuste kõrvaldamisele suunatud teenusteni – rahvusest sõltumata. Spetsiaalselt mitte-eestlastele on suunatud eesti keele õpe. Teatud mõttest on mitte-eestlastele suunatud ka piirkondlikud meetmed – 2016-2017. aastal töökoha loomise toetus Ida-Virumaal ja sel aastal käivitunud piirkondlik töökoha loomise toetus, sest 45% ehk 7200² mitte-eestlastest töötutest elavad Ida-Virumaal.

Mis iseloomustab mitte-eestlaste osalemist tööturuteenustel?

2017. aastal uurisime, kuidas töötud tööturuteenustele jõuavad peamise suhtluskeele võrdluses. Selgus, et väga suuri erinevusi ei ole. Tööturuteenustel osaleb sõltumata põhilisest suhtluskeelest keskmiselt kolmandik kuu jooksul arvel olnud töötutest. Kõige enam osaletakse karjäärinõustamisel ja tööturukoolitusel. Seejuures on põhiliselt eestikeelsete töötute seas karjäärinõustamist saanud töötute osakaal ligi 10 protsendipunkti võrra suurem, kui muukeelsete seas. Tööturukoolitusel osaleb mõnevõrra suurem osa põhilise keelena muud keelt rääkijatest. Kui aga mitte arvestada eesti keele koolitust, on eesti suhtluskeelega inimeste osalus tööturukoolitustel taas 10 protsendipunkti võrra kõrgem kui muukeelsetel. Teenuseks, kuhu mitte-eestlastest jõuab eestlastest suurem osakaal, on tööpraktika. Veel selgus, et muu peamise suhtluskeelega töötud jõuavad esimesele tööturuteenusele keskmiselt seitse päeva hiljem kui eesti keeles suhtlevad töötud.

Ka tööle rakendumise kiirus on eesti keelt põhilise suhtluskeelena rääkivate töötute hulgas parem kui muu suhtluskeelega töötutel: 12 kuu jooksul leiab töö vastavalt 68% ja 61% registreeritud töötutest. Põhilise suhtluskeelena eesti keelt rääkivatest töötutest on kuue kuu jooksul pärast tööpraktika lõppemist töö leidnud 13 protsendipunkti enam (79%) kui muu põhilise suhtluskeelega klientidest (66%). Sarnane erinevus on ka tööturukoolituse puhul, kus eesti suhtluskeelega klientide seas on kuue kuu jooksul tööle rakendunuid 10 protsendipunkti rohkem inimesi, vastavalt 62% ja 52%. Põhjalikuma analüüsita on raske öelda, kas need erinevused tulenevad sellest, et teenused nö töötavad paremini eestikeelse sihtrühma peal, või mängivad siin rolli muud tegurid, näiteks elukoht Ida-Virumaal, kus üldiselt on töö leidmine keerulisem.

Eesti keele õpe on oluline

Enamikus riikides on riigikeele õpe lõimumise ja tööturule jõudmise toetamisel keskne element. Vähene riigikeele oskus on ka Eesti tööturul üks oluline takistus, mis mõjutab oluliselt võimalusi tööd leida ja karjääri teha. 2018. aasta III kvartali andmetel oli mitte-eestlaste töötuse määr, kes oskasid eesti keelt 6,5%, eesti keelt mitteoskavate töötuse määr aga 10,6%. Eesti keele oskuse ja sissetulekute seose kohta on info mõneti vastuoluline. Ühtelt poolt suurendab eesti keele oskus võimalust jõuda juhtivatele töökohtadele ning töötamist avalikus sektoris, mis peaks mõjutama ka sissetulekuid. Teisalt on vähesed tehtud analüüsid näidanud, et eesti keele oskuse mõju sissetulekule on tagasihoidlik ning avaldub pigem naistel ³.

2018. a valminud täiskasvanute eesti keele õppe uuring tõi välja, et õppija jaoks on eesti keele omandamine oluline nii tööturu kui üldise lõimumise vaates. Samuti selgus, et inimeste motivatsioon eesti keelt õppida on kasvanud. Võimalusi selleks on viimastel aastatel järjest ka laiendatud. Pidevalt on suurenenud eesti keele koolitust saanud töötute arv – 2018. aastal sai koolitust 1506 inimest. Samuti saavad juba paar aastat lisaks töötutele “Tööta ja õpi” programmi raames eesti keelt õppida ka töötavad inimesed (2018. a 1525 inimest). Lisaks toetatakse tööandjaid, kes oma töötajate eesti keelt arendavad (2018. a 435 inimest).

Tööturuteenusena osutatava eesti keele õppe analüüs (2018) tõi välja, et eesti keele õpe on kulukas, kuid pärast esialgset lukustusefekti (need, kes parasjagu osalevad koolitusel, ei lähe sel ajal tööle), ehk alates 10. kuust on koolitusel osalenud inimestel suurem tõenäosus hõivesse liikuda, kui neil vähese eesti keele oskusega töötutel, kes koolitusel ei käinud.

Programmid sisserände taustaga inimestele

Teiste riikide praktikast leiab erinevaid rahvusvähemusele suunatud programme, mis kombineerivad vajalikke koolitusi, sealhulgas keeleõpe, erinevate nõustamis- ja võimestavate tegevustega. Selliste programmide eesmärgiks on suurendada rahvusvähemuste üldisi teadmisi riigis ja tööturul toimuvast, luua kontakte tööandjatega, vähendada nii tööandja kui tööotsija hoiakutest ja stereotüüpidest tulenevaid takistusi ning julgustada sihtrühma olema tööturul aktiivne. Programmide sihtrühmaks on eelkõige uussisserändajad või sisserände taustaga inimesed, kellel on mitu riskitegurit, mis koosmõjus inimese konkurentsivõimet tööturul vähendavad. Sageli on nendeks naised ja noored.

Naised ja noored joonistuvad potentsiaalset lisatuge vajava sihtrühmana välja ka Eesti tööturustatistikast. Eriti märkimisväärsed on erinevused mitte-eesti naiste näitajates, kelle madal hõive mängib olulist rolli üldises rahvuspõhises hõivelõhes. Selles on oma osa ka vanuselisel struktuuril: kui eestlaste, nii naiste, kui meeste ning mitte-eesti meeste hulgas on kõige suuremaks vanuserühmaks parimas tööeas inimesed (25-29), siis mitte-eestlastest naiste seas on kõige rohkem just vanemaealisi (50-74). Ehk mängu tulevad ka vanemaealistele omased takistused, nagu kehvem tervis, aegunud haridus jne. Kuigi ka need mured kimbutavad enam mitte-eestlasi 4, viitavad suured erinevused sama vanuserühma eesti naistega, et seal on tööjõureservi, mida võiks toetusmeetmetega üritada tööturule tagasi tuua. Ka 2018. a mitte-eestlaste hõive kasvu põhjustas naiste hõive suurenemine.

Vanuses 55-59 aastat on eesti naiste ja mitte-eesti naiste hõivelõhe 17 protsendipunkti (pp) ja vanuses 60-64 koguni 21,7 pp. Kusjuures siin ei ole tegemist Ida-Virumaa eripäraga, vaid vanuses 55-64 on naiste hõivemäära erinevus suur ka Põhja-Eestis, sh. Tallinnas on väga suur.

Lisaks sellele, et mitte-eestlased on soorolliliste hoiakute poolest oluliselt enam traditsioonilised kui eestlased ⁵, mõjutavad naisi enam ka väiksem teadlikkus tööturul toimuvast, kasulike suhtlusvõrgustike ja kontaktide puudumine. Nagu leiab doktoritöös Kadri Aavik (2015), peavad mitte-eestlastest naised oma võimalusi toetuda töö leidmisel nii ametlikele kui mitteametlikele kanalitele väheseks, mis omakorda vähendab usku, et nende endi algatus ja pingutused võiksid aidata oma tööturupositsiooni parandada.

Näiteid rahvusvähemustele, sealhulgas naistele suunatud programmidest, leiab Põhjamaadest, kus sisserände taustaga naiste hõive on samuti keskmisest madalam. Näiteks pakub Rootsi tööturuasutus uussisserändajatele kiiret tööturule jõudmise programmi (Korta Vägen), kui ülikoolis on läbitud vähemalt kolm aastat. 12 kuni 26-nädalane programm hõlmab keelekoolitust, nii üldist kui erialast, koolitust Rootsi ühiskonna ja tööturu kohta ning annab ka praktilisi oskusi tööle kandideerimiseks. Sihiks on praktikakoha leidmine ning selleks kasutavad programmikoordinaatorid oma isiklikke kontakte. Lisaks koolitustele korraldatakse sotsiaalseid üritusi, näiteks hommikusöögid tööandjatega, eesmärgiga kompenseerida puuduvat sotsiaalset võrgustikku ning julgustada osalejaid neid ise looma.

Noorte töötus (11,8%), on Eestis ligi kaks korda üldisest töötusest (5,4%) suurem, mitte-eestlaste noorte töötus (15,1%) ületab omakorda eestlastest noorte oma (10,5%). Ida-Virumaa mitte-eesti noorte töötus on veelgi kõrgem ehk 17,1% ⁶. Mitte-eestlaste seas on eestlastega võrreldes rohkem noori, kes ei õpi ega tööta, vastavalt 8,6% ja 11,4%.

Üheks noortele suunatud sekkumiste põhjenduseks on see, et tegemist on reeglina sisserändajate teise või kolmanda põlvkonnaga, kes on hariduse omandanud samas riigis ja peaks olema võimeline tööturul eakaaslastega võrdselt konkureerima, kuid päriselt see sageli nii ei ole ning noored vajavad tööturule jõudmiseks ja seal hakkama saamiseks lisatuge. Näiteks Suurbritannias on mitmeid ennetavaid meetmeid ja programme, mis on suunatud vähemusgruppi kuuluvatele noortele, et suurendada nende väljavaateid edukale tööturule sisenemisele ja seal püsimisele.

ThinkForward programm on suunatud noortele, kes kuuluvad korraga mitmesse riskigruppi. Programmi märksõnaks on varajane sekkumine ning pikaajaline toetus. Noori hakatakse toetama juba alates 14. eluaastast, eesmärgiga suunata nende eluvalikuid ning valmistada neid ette iseseisva elu alustamiseks ja tööturule sisenemiseks. Programmiga saab iga noor kootsi või mentori, kes tutvustab karjäärivõimalusi ning nõustab noort personaalselt pikema perioodi jooksul. Lisaks leiab koots kohalikus piirkonnas tööandjad, kes on nõus noori värbama ning neile praktikat või töökogemust pakkuma. Aastatel 2015 ja 2016 programmi lõpetanutest töötas või õppis pärast programmi lõppu 80%.

Eraldi oluline valdkond on tööturul aset leidva diskrimineerimise vähendamine ja mitmekesiste töökohtade edendamine. See ei puuduta ainult rahvust, vaid ka teisi tunnuseid, mille alusel erinevat kohtlemist seadus keelab, näiteks sugu, vanus. Kuna diskrimineerimist on keeruline mõõta, ei ole täpset infot selle kohta, kui palju võib Eesti tööturul olla rahvuspõhist diskrimineerimist. Integratsioonimonitooringus jälgitakse tajutud diskrimineerimist ning 2017. a andmetel leiab ligi veerand teistest rahvustest elanikest, et neil on hea töö saamisel eestlastega võrdsed võimalused.

Et rahvus võib tööturul juba tööotsimise esimestel sammudel takistuseks saada, annab aimu Evelyn Uudmäe magistritöö raames läbiviidud eksperiment, kus leiti, et sarnase CV puhul eelistavad tööandjad eesti nimega kandidaate, kes said 30% rohkem kutseid intervjuule kui venepärase nimega kandidaadid. Et vähendada diskrimineerimise lihtsust ja nö nügida tööandjaid nende valikukriteeriumite põhjendatuse üle sügavamalt järele mõtlema, tegi sotsiaalministeerium eelmisel aastal ettepaneku muuta seadust nii, et kui tööandja soovib tööportaalis otsida töötajat soo, vanuse, rahvuse või mõne muu diskrimineeriva tunnuse alusel, peab ta seda põhjendama. Ettepanek ei saanud erinevatel põhjustel teoks. Peab lootma, et süvenev tööjõupuudus ja tööandjate kasvav teadlikkus on tänaseks vähendanud tööandjate valivust ka kohaliku tööjõu osas ning töötaja otsimisel lähtutakse enam tema oskustest ja kogemustest.

---

• ¹ Puur, A.; Eamets, R.;Piirits, M.;Klesment, M. (2018) – “Integreeritud rahvastiku- ja hõiveprognoos: Eesti valikud aastani 2100”.
• ² Statistikaamet, Eesti tööjõu-uuring, 2018 I-III kv
• ³ Toomet, O. (2011) – “Venekeelse elanikkonna eesti keele oskus, sissetulek ja tööpuudus Eestis: miks naistele on keeleoskus olulisem?”, Ariadne lõng, XI aastakäik ½
• ⁴ ETU 2017 andmetel oli vanuses 50-64 haiguse tõttu tööturult eemal 9,5% eestlastest ja 15,3% mitte-eestlastest. 13,7% eestlastest (50-64) pidas oma tervist halvaks või väga halvaks, mitte-eestlastest aga 20,5%.
• ⁵https://skytte.ut.ee/sites/default/files/www_ut/vahemusrahvuse_raport_25.09.2013
• ⁶ 2017. a ETU andmed. 2018. a kohta andmed puuduvad, kuna ETU valim oli liiga väike.