Möödunud nädalal küttis kirgi Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu, mis saadeti kooskõlastusringile 15. septembril. Toome teieni ülevaate erinevate organisatsioonide arvamustest ja ettepanekud viidatud eelnõu suhtes. Mõned arvamused ühtivad, mis puudutavad töökohtute loomist ja töövaidluskomisjonide tegevuse põhiseaduspärasust, kuid mõneti on ka erimeelsusi. Tööandjate keskliit on väga konkreetselt kommenteerinud seaduse eelnõud, tuues välja täpsustamist vajavad punktid.
EAKL tahab töövaidluskomisjonide asemele töökohtu loomist
Eesti Ametiühingute Keskliit pooldab töövaidluskomisjonide (TVK) asemele sõltumatu töökohtu loomist, mis lahendaks töövaidlusi kiiresti, odavalt ja lihtsustatud menetlusnormidega.
Sotsiaalministeeriumi töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei lahenda TVK tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud kahjude vaidlusi seetõttu, et kahju iseloomust ning vaidluse keerukusest ja pikaajalisusest tulenevalt ei ole võimalik selliseid vaidlusi kiirelt ja lihtsustatud korras lahendada.
"Oleme siin teist meelt. Eestis töökohtu loomine võimaldaks töökohtus lahendada ka tööõnnetustest ja kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju vaidlusi," kirjutas EAKL eelnõu kohta esitatud arvamuses.
Olukorras, kus Eestis esineb palju tööõnnetusi ja puudub tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus, on töötajatel olematud võimalused kohtutes oma õigusi kaitsta, leiavad ametiühingud.
Töökohus oleks sõltumatu töövaidlusi lahendav organ. Kui TVK-de juhatajad, kes peavad vastama kohtunikele esitatavatele nõuetele, nimetab ametisse sotsiaalministri ettepanekul sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse kuuluva riigiasutuse peadirektor, siis võib tekkida küsimus TVK-de juhatajate sõltumatusest.
Eelnõu lahendab mitmed töövaidluskomisjonide töös esinevad probleemid, kuid sellest hoolimata vajab eelnõu EAKL-i hinnangul üpris põhjalikku parandamist.
Tööinspektsioon leiab, et töövaidluste efektiivseks lahendamiseks peab töövaidluskomisjon (TVK) saama kohtusüsteemi esimese astmega ehk maakohtuga võrdse rolli või muutuma erikohtuks.
Inspektsioon väljendas arvamust, et sotsiaalministeeriumi töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu muudab ja täpsustab TVK-le kehtivaid paljusid menetlusnorme ning taoliste täpsustuste korral on sisuliselt õigusemõistmine aina rohkem sarnane kohtu tegevusele.
Tööinspektsioon leiab, et neljaastmeline õigusemõistmine on vastuolus põhiseadusega. Sisuliselt on tegemist juba praegu töökohtuga, mis ei asu aga kohtusüsteemis, kus on vähem reegleid, madalam õigusmõistmise tase ning mille tulemus on kehtetu üksnes taotlusega lahendada asi kohtus, märgib tööinspektsioon.
Töökohtus töövaidluste lahendamine võib olla samuti kiirem ja osaliselt lihtsustatum, kui muude tsiviilasjade arutamine üldkohtus. Terviklik kohtuasi läbi kolme kohtuastme selgete vaidlusküsimustega võimaldab osapooltel efektiivsemalt end kaitsta ja saada oma õigus, märgib inspektsioon.
Juba praegu oleks õige teha otsus ja ettevalmistused töökohtute loomiseks ning ette näha töökohtule menetlusnormide erisusi tsiviilkohtumenetluse seadustikust, leiab tööinspektsioon.
TÜ õigusteaduskond soovitab töövaidluskomisjonid kaotada
Tartu Ülikooli õigusteaduskond leiab, et enne uue töövaidluse lahendamise regulatsiooni kehtestamist tuleks analüüsida, kas ei oleks mõistlikum töövaidluskomisjonid (TVK) senisel kujul üldse kaotada.
Sotsiaalministeeriumi esitas 15. septembril kooskõlastamiseks töövaidluste lahendamise seaduse eelnõu, mis laiendab töövaidluskomisjonide pädevust. Samas ei ole õigusemõistmise funktsiooni õige suunata kohtusüsteemist väljapoole, kirjutas õigusteaduskond ministeeriumile saadetud arvamuses.
Töövaidluste tavalistest tsiviilasjadest lihtsam, kiirem ja odavam lahendamine on võimalik saavutada kohtumenetluses – eelkõige kas üldkohtu juures toimuva erimenetlusena või eraldi töökohtutes, ning selline lahendus oleks nii riigi kui vaidluse poolte seisukohast otstarbekam, leiab õigusteaduskond.
Uus töövaidluse lahendamise eelnõu aga laiendab komisjonide pädevust veelgi ning suurendab sellega kahtlust, et töövaidluskomisjonide tegevus ei pruugi olla põhiseaduspärane, kuna TVK ei ole põhiseaduse tähenduses kohus, leiab õigusteaduskond.
Kehtiva ja kavandatava regulatsiooni järgi on menetlus töövaidlusasjades sisuliselt neljaastmeline ja põhjendamatult keeruline. Lisaks menetlusele TVK-s on pooltel võimalik läbida kõik kolm kohtuastet, kusjuures maakohtus algab asja läbivaatamine otsast peale ja komisjonis toimunu kaotab suuresti tähenduse.
Töövaidluse lahendamine võiks alata esimese astme kohtust – kas üld-või erikohtust, mille lahendi peale saaks edasi kaevata ringkonnakohtule. Vajadusel saab ka kohtumenetluse korraldada nii, et professionaalse kohtuniku kõrval osalevad asja lahendamises töötajate ja tööandjate esindajad.
Riigi seisukohast oleks see otstarbekam, sest TVK töö teeks ära kohus, millel on olemas kõik nõuetekohase õigusemõistmise korraldamiseks vajalikud garantiid, leiab õigusteaduskond.
Tööandjate ettepanekud töövaidluste lahendamise seaduse eelnõule
Eesti Tööandjate Keskliit esitas töövaidluse lahendamise seaduse eelnõule järgmised kommentaarid:
1) Palume selgitada § 2 lg 1 punkt 1 – mida on mõeldud töösuhte ettevalmistamisest tulenevate vaidluste all.
2) Kulude jätmisest poolte kanda (sealhulgas ka eksperdi kulu, sõltumata eksperdi otsusest). Tihtipeale võivad avaldused olla alusetud ja pahatahtlikud ning tõendamine nõuab aega ning ka juriidilise konsultandi kaasamist. Teisel poolel ei pruugi olla võimalik taotleda asja edastamist kohtule läbivaatamiseks (kus on võimalus kulude hüvitamise taotlemiseks). Kuna eelnõuga kaotatakse ära nõude ülempiir, kaasneb suuremate nõuetega tõenäosus, et vaja on kasutada õigusabi/eksperti vms, millega kaasnevad kulud.
3) Tunnistajad ning kirjalikud ütlused.
Teeme ettepaneku, et kui üks pool nõuab tunnistaja ülekuulamist istungil, oleks see komisjonile kohustuslik. Tunnistaja kohale ilmumise peaks tagama isik, kes saab seda mõjutada (mitte see isik, kes taotleb tunnistaja ülekuulamist istungil). Vastasel juhul võivad eelkõige töötajad (kuid ka teatud juhtudel tööandjad) sattuda olukorda, kus töötaja soovib tööandja teise töötaja ülekuulamist, kuid tööandja ei ole sellest huvitatud ja avalduse teinud töötaja ei saa mõjutada tunnistaja istungile tulemist.
4) Vaja oleks täpsustada tõlkele esitatavad tingimused ning kes vastutab tõlke õigsuse eest.
5) Protokollimine. Teeme ettepaneku, et protokolli lisatakse ka muu info, kui üks pool seda taotleb.
6) Lepitusmenetlus
Eelnõu kohaselt on töövaidlusorgani kui lepitusorgani poole pöördumise ehk lepitusmenetluse alustamise aluseks töövaidluskomisjonis sama avaldus, millega pöördutakse töövaidluskomisjoni vaidluse lahendamiseks, kuid millele on lisatud poolte kokkulepe lepitusmenetluse läbiviimiseks (eelnõu § 32). Seletuskirjas on põhjendusena välja toodud, et varasema kokkuleppe eeldus välistab selle, et vaidlevad pooleks saaksid pahatahtlikult venitada töövaidlusasja arutamist.
Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole see põhjendus veenev, kuna lepitusmenetluse katkestamisel või luhtumisel on võimalik asja arutamist jätkata tavamenetluses ning sisuliselt ei anna asja venitamine midagi juurde.
Praktikas tähendab eelnõus sätestatu aga seda, et pooled, kelle töösuhted on sassi läinud ja kes tõenäoliselt ei ole arusaamatusi suutnud omavahel selgeks rääkida, peavad enne töövaidluskomisjonile avalduse esitamist suutma kokku leppida, et on nõus lepitusmenetluse läbiviimisega. See on vähetõenäoline, mh võttes arvesse, et Eestis ei ole lepitamine veel väga levinud ja teadvustatud probleemide lahendamise viis. Pigem näeme siin olulist rolli töövaidluskomisjoni juhatajal, kes võiks ka hiljem, s.t pärast avalduse menetlusse võtmist ja olukorda hinnates, suunata/veenda pooli lepitusmenetluse läbiviimiseks (sh tutvustada lepitusmenetluse regulatsiooni, rääkida selle eelistest jne) sõltumata sellest, kas pooled on eelnevalt suutnud selles kirjalikult kokku leppida või mitte.
Segadust lisab eelnõu § 53 lõike 1 esimene lause, mille kohaselt peab töövaidluskomisjon kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et töövaidlus või osa sellest lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et töövaidluskomisjoni juhatajal on õigus teha pooltele ettepanek lahendada töövaidlus näiteks lepitusmenetluses. Seega tekib olukord, kus seadus nõuab selgesõnaliselt lepitusmenetluse kohaldamiseks eelneva kokkuleppe sõlmimist, samas seaduse eelnõu § 53 viitab kaudselt ja seletuskiri ütleb väga selgelt, et töövaidluskomisjoni juhataja võib lepitusmenetlusele suunata ka menetluse ajal.
Samuti pöörame tähelepanu asjale, et eelnõu seletuskirja kohaselt "lepitusmenetluse katkestamise või luhtumise korral esitab avaldaja töövaidluskomisjonile taotluse sama avalduse lahendamiseks tavamenetluses." Sellisel juhul loetakse avalduse töövaidluskomisjoni esitamise kuupäevaks vastavasisulise taotluse kuupäeva ning avalduse menetlusse võtmise ja läbivaatamise tähtaeg hakkab kulgema otsast peale. Eeltoodud väga olulist informatsiooni seaduse eelnõu ise ei sisalda, mistõttu tuleks selguse mõttes seda täiendada.
Samuti tuleks siinkohal täpsustada, et nõuete esitamise tähtaja arvutamisel võetakse arvesse esimest avaldust töövaidluskomisjonile, mitte hilisemat taotlust asja lahendamiseks tavamenetluses (oluline aegumise seisukohast).
Ühtlasi juhime tähelepanu, et eelnõu ja seletuskirja § 24 lõike 2 punkti 7 sõnastus on erinev.
Kokkuvõtvalt saame tõdeda, et töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu on olulise tähtsusega nii tööandjate kui ka töötajate jaoks. Seega tuleb viidatud seaduse täiendamisega tõsiselt vaeva näha, et see rahuldaks mõlemaid osapooli.
