Räägime Eestis sageli vajadusest kõrgema lisandväärtusega majanduse järele. Kõrgem lisandväärtus on ettevõtete suuremate kasumite üheks eelduseks, võimaluseks maksta rohkem palka ning parandada seeläbi ühiskonna elatustaset. Mida suurem on lisandväärtuse osakaal toodangus, mida rohkem on kõrgema lisandväärtusega tooteid ja tegevusalasid ning mida suurem on nõudlus toodete ja teenuste järele, seda suurem on riigi SKP.
Eestis ettevõtete toodangus sisalduva lisandväärtuse osakaal EL üks madalamaid
Kui võrrelda Eesti ettevõtete lisandväärtuse osakaalu toodangus teiste riikidega, siis on see meil kahjuks Euroopa Liidu üks madalamaid. Lisandväärtus moodustab Eestis toodangust vaid 40%. Meist väiksem on see 5 riigis (Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Slovakkias, aga ka Luksemburgis). Eestis loodud lisandväärtuse osakaal toodangus on EL keskmisest väiksem enamikes tegevusalades. Kõrge lisandväärtuse osakaal aga ei tähenda veel tingimata tugevat majandust. Näiteks Kreekas ja Küprosel on see osakaal tublisti üle 50%, ületades selliseid riike, nagu näiteks Saksamaa, Austria, Holland ja Rootsi. Peamiseks põhjuseks on Kreeka ja Küprose tööstussektori väiksem ning teenustesektori suur osakaal. Kuna tööstussektor vajab tootmiseks rohkem sisendeid, on üldjuhul selle vahetarbimine suurem ja lisandväärtuse osakaal toodangus madalam. Tugev majandus eeldab ka õiget majandusstruktuuri.
Väikese siseturuga Eestis suunavad töötleva tööstuse ettevõtted 70% oma toodangust välisturgudele ning meie ekspordi osakaal SKP-st on 90%. Nii sõltub aga Eesti majanduse käekäik üsna palju välisnõudlusest ning seetõttu on ka kõrge tootlikkusega ja konkurentsivõimeline tööstus meie jaoks oluline.
Töötleva tööstuse tootmiskulud kõrged
Eesti töötleva tööstuse osakaal kogumajanduses on ligikaudu sama suur kui Soomes ja Rootsis ning EL-s keskmiselt. Sama ei saa aga öelda meie töötleva tööstuse toodangus sisalduva lisandväärtuse kohta, mille osakaal on EL-is pigem madalamate hulgas. Võrreldes Läti ja Leeduga on Eestis töötleva tööstuse lisandväärtuse osakaal oluliselt väiksem. Teisisõnu, meie töötleva tööstuse toodangu valmistamiseks kasutatud sisendite kulud on suhteliselt kõrged. Eriti paistab silma näiteks elektroonikatööstus, mille Eestis loodud lisandväärtus moodustab toodangust vaid kümnendiku, samas on selle tegevusala müügitulu ja lisandväärtus ettevõte kohta suure ekspordi tõttu väga kõrge. Samuti on madal lisandväärtus toiduainete ja keemiatoodete tootmises. Suurem nõudlus koos sellest tuleneva tootmismahuga muudab mitmed madala lisandväärtusega tegevusalad Eesti majanduse jaoks oluliseks. Tööstussektoris on kõrge lisandväärtusega vaid põlevkivitootmine ja veevarustus, mille lisandväärtuse osakaal toodangus on vastavalt 60% ja 70%. Kuigi need tegevusalad on Eesti majanduspoliitikas väga olulisel kohal, on nende mõju majanduskasvule olnud paraku tagasihoidlik.
Eestis kasutatakse üle 60% impordist sisendina tootmise vahetarbimises. Aastatel 2010-2012 kasvasid imporditud tootmissisendite hinnad aga oluliselt kiiremini kui toodangu müügi- ja ekspordihinnad. Vahetarbimine kasvas kiiremini kui toodang ning sellega alanes lisandväärtuse osakaal. Möödunud aastal kaubandustingimused aga paranesid – impordihinnad langesid ekspordihindadest kiiremini ning tootjahinnad isegi kasvasid. See muutis ettevõtete sisendikulud võrreldes toodanguga odavamaks ning toodang hakkas vahetarbimisest kiiremini kasvama.
Kõrgem lisandväärtuse osakaal teenustesektoris
Kõrgema lisandväärtuse osakaaluga tegevusalad jäävad valdavalt teenustesektorisse. Siin tuleb aga eristada turupõhiseid ja turuväliseid tegevusi. Turuvälistes tegevustes (nt avalik haldus, suurem osa haridusest, tervishoiust ja sotsiaalhoolekandest) arvutatakse lisandväärtus kulude põhjal – mida suuremat palka avaliku sektori töötajatele makstakse, mida suurem on kapitali amortisatsioon ja tootmismaksud, seda suurem on turuvälise tootja lisandväärtus. Näiteks, kui sellest aastast tõsteti avaliku sektori töötajate palkasid, suurenes automaatselt ka riigisektori lisandväärtus, kuigi mingit turuväärtust sellega juurde ei loodud. Paraku ongi just turuväliste tootjate lisandväärtuse osakaal toodangus ühtede kõrgemate hulgas, kuid tööjõu tootlikkus on seal suhteliselt madal.
Nii nagu enamikes teisteski riikides, on Eestis suurima lisandväärtuse osakaaluga kinnisvarasektor. Samas koosneb selle arvestus valdavalt kinnisvaraomanike vara väärtusest ning tegelikult ümberjaotavat lisandväärtust on suhteliselt vähe. Lisaks on toodangus sisalduva lisandväärtuse osakaal kõrgem veel programmeerimises, finantsteenustes, juriidilistest tegevustes ja auditeerimises, teadus- ja arendustegevuses, tööhõiveagentuuride tegevuses ning turvatöös. Ilma kinnisvarasektorita moodustavad need tegevusalad Eesti kogumajandusest küll vaid kümnendiku, kuid mitmed nendest on Eesti konkurentsivõime ja majandusarengu seisukohast väga olulised. Nii nagu enamikes teisteski riikides, on ka Eestis tööstuse osakaal majanduses tasapisi vähenenud, teenused ning ka selle sektori ekspordi osakaal majanduses järk-järgult aga suurenenud.
Lisandväärtuse osakaalu suurendamine ei ole ainus lahendus
Kõrgem lisandväärtus ja kõrgem tootlikkus on omavahel tugevasti seotud. Toodangus sisalduva suurema lisandväärtuse osakaaluga tegevusalade – näiteks kinnisvara-, ITK ja finantssektori ning mäetööstuse tööjõu tootlikkus on Eesti keskmisest suurem. Kas SKP suurendamiseks oleks tarvis läbi tootmiskulude vähendamise tõsta tegevusalade lisandväärtuse osakaalu? Panustada suuremale nõudlusele nii sise- kui välisturul või hoopis parandada tootlikkust? Ühtset vastust iga üksiku tegevusala kohta ei ole. Jah, me vajame rohkem kõrgema lisandväärtusega tegevusalasid ja nende suuremat osakaalu majanduses. Mõne tegevusala madal lisandväärtus ei ole aga veel tingimata halb, vähemalt lühemas perspektiivis, kui see suudab toota palju. Kuigi tööstussektori lisandväärtuse osakaal toodangus jääb teenustesektorile tublisti alla, tagavad paljud tööstusettevõtted endale suurema käibe ekspordi kaudu. Töötlev tööstus on näiteks viimase paari aastakümne jooksul panustanud majanduskasvu kõige enam. Mõistagi suurendab Eesti SKP-d ettevõtete toodangus lisandväärtuse osakaalu suurendamine ning madalamad tootmiskulud panustavad tootlikkuse kasvatamisse, kuid ilma tugeva sise- ja välisnõudluseta on nendest vähe abi.
