Eesti Panga majandusuuringute allosakonna juhataja Tairi Rõõm on analüüsinud selleaastase Nobeli majanduspreemia võitja Claudia Goldini uuringu valguses, Eestis toimunud arenguid nii naiste hõives kui ka naiste ja meeste palgalõhes. Claudia Goldini uuringud on märkimisväärselt avardanud meie teadmisi tööturgude toimimisest kogu elanikkonna perspektiivist – moodustavad ju naised enamasti poole riikide elanikkonnast.
Eestis on naiste hõive olnud globaalses võrdluses suur juba alates plaanimajanduse perioodist
Lähtuvalt meie ajaloost on Eestis olnud naiste hõive trendid siiski teistsugused kui USAs. Plaanimajanduse perioodil ehk Nõukogude Liidu okupatsiooni algusest kuni taasiseseisvumiseni kehtis Eestis kõigile töövõimelistele inimestele töötamise kohustus. See tähendas, et valdav enamik tööealistest meestest ja naistest töötasid ning sooline hõive lõhe (st erinevus meeste ja naiste hõive määrades) oli väike. 1990. aastate siirdeperioodil langesid nii meeste kui naiste hõive määrad ning hõive pöördus kasvule alles selle sajandi alguses (vt joonis 1). Samas ei kaasnenud turumajandusele üleminekuga Eestis soolise hõive lõhe suurenemist, vaid naiste hõive määr on püsinud meeste omaga lähedasel tasemel, jäädes meeste hõivest madalamaks vaid keskmiselt 5 protsendipunkti võrra. Postsotsialistlikele riikidele (k.a. Eesti) ongi üldiselt iseloomulik naiste suur hõive; siinses regioonis on see globaalselt üks suuremaid.
Loe täispikka analüüsi SIIT:
