Siirdehinna turuväärtuse määramise kasumipõhiseid meetodeid on kaks:

Kasumipõhiseid meetodeid peetakse kaudseteks analüüsimeetoditeks erinevalt traditsioonilistest turuväärtuse määramise meetoditest. Seda seetõttu, et kasumipõhiste meetodite rakendamisel ei võeta võrreldavate andmetena otseselt aluseks konkreetseid tehinguid ning nende maksumusi, vaid pigem võrreldavate majandusüksuste finantsaruannete põhjal arvutatud üldisi kasumlikkuse näitajaid või tulude-kulude proportsioone.

Üldistamisest tekkivad ebatäpsused on ka põhjuseks, miks tuleks siirdehinna analüüsis eelistada pigem konkreetsetel tehingutel põhinevaid traditsioonilisi meetodeid. Tabelis on välja toodud mõned lihtsustatud näited võimalike võrdlusandmete allikate kohta kasumipõhiste meetodite rakendamisel.

Meetod	Mida on võimalik mõõta?	Võimalik tõendusmaterjali allikas
Jagatud kasumi meetod	kulude proportsioon (jaotusalused); varade tootlus; osalused (jaotuskõlbulikus) kasumis; osalused genereeritud (vabas) rahavoos – diskonteeritud rahavood (diskontomäär ja kapitali tootlus)	andmebaasid (nt Damodaran, Orbis Europe jne); konkreetsel turul välja kujunenud ja rakendatavad kasumite jagamise kokkulepped; tehingutes teostamise (finants)mudelid; finantsaruanded ja nende lisad
Tehingupõhine tootluse meetod	ärikasumimarginaal; kulude efektiivsus; varade tasuvus; tegevuskulude rentaablus	andmebaasid (sh Orbis Europe jne); finantsaruanded ja nende lisad; segmendiaruanded ja nende lisad; tehingute teostamise (finants)mudelid ja/või algoritmid; dividendipoliitikad; finantseerimispoliitikad

Jagatud kasumi meetod

Jagatud kasumi meetodiga püütakse tõestada kasumlikkust analoogia abil sarnase tegevusmudeli, väärtusahela, klastri vmt kaudu ja/või analoogia abil osalemisele (üldtunnustatud) finantseerimis- või investeerimisskeemis.

Jagatud kasumi meetodi kasutamisel on oluline kindlaks teha kontrollitud tehingust või omavahel seotud tehingute grupist saadav (jaotuskõlbulik) kasum, mis jagatakse kõikide tehinguosaliste vahel tuginedes majanduslikult põhjendatud jagamisalustele. See tähendab, et tehingutest saadavad kasumid, tehingutes kantud kulud ja riskid peavad jagunema tehinguosapoolte vahel nende asjakohaselt määratletud panuste põhjal lähtudes põhimõtetest, mida kasutaksid sarnastes tehingutes sõltumatud osapooled.

Jagatud kasumi meetodi kasutamine ja põhjendamine praktikas võib olla üsna keerukas. Seda eriti, kuna võrreldava tõendusmaterjali leidmine tehinguosaliste panuste määratlemisel ning immateriaalsete varade avaldatud võimalikku mõju hindamisel-tõendamisel ei pruugi olla võimalik. Siinkohal on oluline arvestada nii tavapärase äritegevuse käigus tekkinud või tekkivate immateriaalsete varadega (nt kliendibaas) kui ka unikaalsete/võimalikku konkurentsieelist pakkuvate immateriaalsete varadega (nt patendid, tehnoloogiad, spetsiifiline oskusteave jmt), millel võib olla oluline mõju kasumi jagamise viisi otsuse kujunemisel.

Jagatud kasumi meetodi rakendamisel on kaks lähenemisviisi

Tehingupõhise tootluse meetod

Tehingupõhise tootluse meetodi rakendamisel võetakse tihtipeale aluseks mitte niivõrd brutokasumil vaid pigem ärikasumil põhinev lähenemine ehk võrreldavuse saavutamiseks kaasatakse analüüsi lisaks otsestele tuludele-kuludele ka turundus- ja üldhalduskulud.

Tehingupõhine tootluse meetod on levinud siirdehinna praktikas just seetõttu, et enamasti on keeruline leida avalikult kättesaadavaid andmeid turul sarnastel tingimustel tehtud referentstehingute (otseste tulude ja kulude) kohta seotud isikute vahel tehtud tehingute turuväärtuse tõendamiseks. Meetod eeldab suhtarvuanalüüsi läbiviimist turu (keskmiste) võrreldavate tegevuste kasumlikkuse näitajate leidmiseks, valides seejuures välja kõige asjakohasemad võrdlusettevõtted avalikult kättesaadava (tasulise või tasuta) informatsiooni alusel.

Kui võrdluseks kasutatavate majandusüksuste käive tuleneb mitmest erinevast ja finantsnäitajatelt oluliselt mittevõrreldavast tegevusest (näiteks finantsvahendus ja energeetika) ning igal tegevusel on kogukäibe kujunemises oluline roll, siis ei ole mõistlik kasutada tehingupõhise tootluse meetodi rakendamisel nende majandusüksuste koondfinantsnäitajaid.

Ebamõistlikest üldistustest tekkivate ebatäpsuste vältimiseks tuleb enne finantsanalüüsi teostamist määratleda võrreldavate ettevõtete tegevusalad ja riskiprofiilid ning kirjeldada, milline on ettevõtete konkreetsem roll tegevusala tehingutega seotud toodete kogumi (kaupade/teenuste) väärtuse loomisel. Võrreldavuse tagamisel ei ole vähemolulisemaks ka võrdlusperioodide sarnasus.

Stabiilsemates tegevuskeskkondades on analüüsimisel tihtipeale mõistlik võtta arvesse mitme aasta andmed, samas kui ebastabiilsemad keskkonnad (nt hüperinflatsioon, kiiresti muutuvad tehingutingimused vmt) nõuavad võrreldavuse tagamiseks lühemate võrdlusperioodide kasutamist. Kontrollitud tehingute analüüsimisel võiks võrrelda ärikasumi suhet näiteks kuludesse, varadesse või tuludesse sõltuvalt sellest, mis on analüüsitava tehingu seisukohast kõige asjakohasem.

Kokkuvõtteks

Eelnevast saab järeldada, et juba tuntumad siirdehindade turuväärtuse määramise meetodid võivad oma olemuselt olla küllaltki loomingulised. Seetõttu on lisaks traditsioonilistele ja kasumipõhistele turuväärtuse määramise meetoditele lubatud rakendada ka muid majanduslikult põhjendatud meetodeid, kui valik annab tehingu turuväärtuse hindamisel usaldusväärsema tulemuse kui traditsiooniliste või kasumipõhiste meetodite kasutamine ning valitud meetodi eelised on tõendatavad ja põhjendatavad.

Loe lisaks:

• Seotud isikute vaheliste tehingute hinnad ehk siirdehinnad – kuidas ning miks reguleeritud?
• Siirdehinna dokumentatsioon – millised on koostamise nõuded?
• Siirdehinna turuväärtuse määramine tehingupõhiste meetoditega