Millal loetakse töö tervistkahjustavaks?

Eesti tööõiguse seadused sätestavad kaks põhilist soodustust tervistkahjustavatel töödel töötavatele isikutele – lühendatud tööaeg (töö- ja puhkeaja seaduse §5 lõige 5 alusel) ja lisapuhkus (puhkuseseaduse §10 lõige 2 alusel). Tervistkahjustavateks loetakse töid, kus töökeskkonnas esinevad ohtlikud ained, mis on klassifitseeritud mürgiseks ja väga mürgiseks, kus töökeskkonnas esineb müra, vibratsioon või elektromagnetväli, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, sissehingatav mineraalse või orgaanilise päritoluga tolm, paberitolm, metallitolm, puidutolm või tahm.

Samuti on tervistkahjustavad sellised tööd, kus siseruumides on õhutemperatuur, õhurõhk, suhteline õhuniiskus või õhu liikumiskiirus töökeskkonnas lubatust kõrgem või madalam. Iga nimetatud ohuteguri piirmäärad, mille ületamisel tööd tervistkahjustavaks loetakse, on sätestatud eri määrustega.

Tervistkahjustavatel töödel lühendatakse tööaega kuni seitsme tunnini päevas ja 35 tunnini nädalas. Erandina on siin tööd, kus esineb kiirgust – kiirguse korral lühendatakse tööaega kuni kuue tunnini päevas ja 30 tunnini nädalas. Lisapuhkust saab üldjuhul seitse kalendripäeva aastas. Mõningatel juhtudel on lisapuhkuse kestus viis kalendripäeva (näiteks tööd, mis on seotud raskuste pideva käsitsi teisaldamisega).

Nimetatud soodustusi (lühem tööaeg ja lisapuhkus) rakendatakse aga töötajatele vaid siis, kui ülalmainitud töökeskkonna ohuteguri parameetrid ületavad piirnorme ja ohutegurist tulenevalt ei saa terviseriski vältida või piisavalt vähendada. See tähendab muuhulgas seda, et juhul kui tööandja võtab tarvitusele piisavad meetmed, et oht miinimumini viia või seda vältida, siis töötajal õigust lühendatud tööajale ja lisapuhkusele ei teki.

Avaldatud: Eesti Päevaleht, Ärileht, 1.02.2006