Töökiusamise kontseptsioon tõusis suure tähelepanu alla 1990. aastatel, mil eri riikide teadlastelt hakkas ilmuma hulgaliselt uurimistöid, raamatuid ning artikleid selle keeruka, kuid sageli lihtsustatud ja valesti mõistetud kontseptsiooni kohta. See on probleem, mille all kannatab suur hulk eurooplasi ning mis hõlmab ohvreid ja kiusajaid, olenemata nende vanusest, haridus- ja kultuuritaustast, sissetulekust ning sotsiaalsest seisundist. Enamik inimesi läheb tööle, eeldades, et töökohal on tagatud neile turvaline keskkond tööülesannete tõhusaks täitmiseks, kuid töökiusamise juhtumite arvu kasvuga on see keskkond muutunud ebaturvaliseks kohaks.
Töökiusamine saab tihti alguse omavahelisest võimuvõitlusest ning muutub kiusamiseks siis, kui üks pooltest on teise vastu nõrgemasse positsiooni pandud. Positsiooni nõrgestamise eesmärk on jätta ohver ilma sotsiaalsetest kontaktidest teiste kaastöötajatega ning lõpuks ta täielikult töökeskkonnast tõrjuda. Täpsemalt on töökiusamise korral tegemist väärkohtlemisega töökohal, mille võib toime panna nii kaaskolleeg kui ka tööandja ning mis võib korduvuse ja pika kestuse korral põhjustada kiusatavale raskeid psühholoogilisi ja füüsilisi tagajärgi.
Artikkel on avaldatud ajakirjas Õiguskeel nr 4/2021
