Edukalt tegutsev ettevõte võib avastada end ühel heal päeval olukorrast, kus äritegevusest jääb üle vaba raha, mida kohe ei ole vaja kasutada. Mida teha? Kas jätta see ettevõtte arvelduskontole lihtsalt seisma järgmist käiku ootama või valida võimalus raha väärtust kasvatada?
Inflatsioon on halastamatu ning seda ilmestab eriti kõnekalt viimasel kahel aastal toimunu: eelmisel aastal oli inflatsioon 9,2% ja aasta varem koguni 19,2%. See tähendab, et kui 2022. aasta alguses tuli toote või teenuse eest maksta 100 eurot, siis möödunud aasta lõpuks ainuüksi inflatsiooni tõusu tõttu juba ligikaudu 130 eurot.
On siililegi selge, et arvelduskontol seisev raha kaotab aja jooksul väärtust. Mida siis teha, et teenitud raha väärtus ei väheneks, vaid pigem kasvaks?
Kuidas vaba raha väärtust hoida?
Üks lihtsam ja riskivabam võimalus oma vaba raha väärtust hoida on teenida hoiustamise pealt intressi, kuna kuni 100 000 euro ulatuses hoiustel isiku kohta on riikliku tagatisfondi garantii.
Vaba raha hoiustamiseks on ettevõtjal kaks võimalust:
- panna raha tähtajalisele hoiusele ja teenida sellelt perioodi lõpus intresse või
- paindlikumaks hoiustamiseks anda üleöödeposiidi lepingut sõlmides raha igapäevaselt lühikeseks ajaks panga käsutusse kella 22–7 vahel, et teenida kontojäägilt intressi.
Kuidas vaba raha investeerida?
Hoiustamise kõrval saab ettevõtja valida ka investeerimise. Selleks tuleb esmalt avada väärtpaberikonto. Kui ettevõtja soovib investeeringuid hallata põhitegevusalast eraldi, võib selleks avada ka täiendava arvelduskonto. Ettevõtetel ei ole nn investeerimiskonto süsteemi, mida paljud eraisikud oma investeeringute haldamiseks kasutavad.
Ettevõtjal on samasugune ligipääs börsile nagu eraisikul ning ka tehingute tegemine on üsna sarnane, kuid juriidiline isik vajab börsitehingute tegemiseks LEI koodi.
Mis on LEI kood?
LEI kood (Legal Entity Identifier) on rahvusvaheline 20-kohaline kood, mida peavad omama juriidilised isikud, kes teevad tehinguid börsil noteeritud väärtpaberitega. Sealhulgas on LEI kood vajalik tehingute jaoks, mida tehakse börsiväliselt, ent börsil noteeritud instrumentidega.
LEI koodi pakuvad mitmed teenusepakkujad. Swedbanki partneriks on LEI Register, kust saab LEI koodi kiiresti ja mugavalt. LEI koodi hind varieerub teenusepakkujati ja lõplik tasu sõltub sellest, kui pikaks ajaks ettevõtja soovib koodi soetada. Üldiselt peaks ettevõtja arvestama ligikaudu 50-eurose kulutusega aastas ehk 4–5 eurot kuus, et börsimaailma tehingute tegemise üks eeldustest oleks täidetud. Swedbanki vahendusel saab ettevõtja LEI koodi soetamise järel osta erinevaid finantsinstrumente: aktsiaid, ETF-e, võlakirju ning tuletisinstrumente.
Millal ei ole LEI koodi vaja?
Kui ettevõtja otsib rahale investeerimisvõimalusi, kuid ei soovi LEI koodi soetada, on võimalik paigutada raha investeerimisfondidesse. Fondid ei ole börsil kaubeldavad, mistõttu kaob ära LEI koodi olemasolu nõue.
Investeerimisfondid sarnanevad ETF-idega (Exchange Traded Funds) ehk börsil kaubeldavate fondidega selle poolest, et mõlemad annavad võimaluse oma ettevõtte vaba raha laiapõhjalise hajutatusega investeerida. Tehingud Swedbank Roburi fondidega ning nende hoidmine portfellis on tasuta. ETF-idega tehtud tehingute eest tuleb maksta teenustasu ning nende tasuta väärtpaberikontol hoidmisel on piirang.
Peale juba nimetatud valikute leidub vabale rahale teisigi erineva riskiga investeerimisvõimalusi. Populaarseimad on laenud ja kinnisvara, kuid valikus on ka ühisrahastus ja krüpto.
Mida tasub ettevõttena investeerides teada?
Ettevõttena investeerimisega kaasnevad sarnased riskid nagu eraisikuna, näiteks likviidsusrisk ja emitendirisk. Kõige tuntumaks riskiks on ilmselt võimalus kogu oma investeeringust ilma jääda.
Lisaks tasub eelnevalt konsulteerida oma raamatupidajaga – kas tal on väärtpaberitehingute kajastamise kohta teadmised ja oskused ning kas ja kui palju võib raamatupidamise hind selle tõttu muutuda.
Investeeringutelt saadud tulu (kapitalikasvu müük/dividendid/intressid) võib reinvesteerida olemasolevatesse varadesse või ettevõtte kasvu. Investeerimistulu kuulub maksustamisele alles siis, kui see soovitakse võtta ettevõttest välja palga- või dividendituluna.
