Riskianalüüs on tegevus, millega tööandja selgitab välja ja hindab töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada.
Riskianalüüsi on soovitatav teha järgmiste etappidena:
- info kogumine töökeskkonna, tööprotsessi ja töötajate kohta;
- töökeskkonna ohutegurite tuvastamine;
- ohuteguritega seotud riskide hindamine – hinnatakse võimaliku tagajärje raskusastet ja selle tõenäosust ning otsustatakse, kas risk on lubatav või mitte;
- tegevuste kavandamine riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks;
- riskihindamise dokumenteerimine.
Saadud dokumenti nimetataksegi töökeskkonna riskianalüüsiks.
Tööandja peab uuendama töökeskkonna riskianalüüsi, kui
- töötingimused või töökeskkond on oluliselt muutunud;
- töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud;
- on ilmnenud uusi andmeid ohuteguri mõju kohta inimese tervisele;
- õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgsega võrreldes muutunud;
- töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise.
Samuti tuleb riskianalüüsi uuendada kui tööinspektor on järelevalve käigus tuvastanud, et riskianalüüsis ei ole piisavalt hinnatud töökeskkonnas esinevaid riske, sealhulgas ei ole mõõdetud ohutegurite parameetreid, või ei ole ette nähtud abinõusid ohtude maandamiseks.
Riskianalüüsi võib teha nii tööandja ise kui ka tema esindaja (töökeskkonnaspetsialist), kuid selle koostamise võib tellida ka vastava teenuse pakkujalt.
Ettevõttes nn omade jõududega riske hinnates on plussiks eeskätt meeskonnatöö: pole ju olemas nii universaalset inimest, kes teab kõiki tööprotsesse ja suudab neid ohutegurite seisukohast analüüsida. Teenuse sisseostmine annab jällegi kindluse, et analüüsi teostab spetsialist, kes tunneb riskide hindamise ja dokumenteerimise metoodikat. Samuti võib spetsialist kõrvaltvaatajana leida või osata analüüsida selliseid ohuallikaid, mis esmapilgul üldse silma ei torka.
Mõned tegurid on teada vaid konkreetset tööd tegevale töötajale, kes harjumuspäraselt ohutusnõudeid järgib või ohtu hoopis ignoreerib – võimalik, et ohust pole teadlik isegi tema. Mõni oht on seotud mingi tehnoloogia või seadmega, kus töö eri etappides võib ette tulla iselaadseid olukordi – võõras inimene saab lühikese visiidi jooksul tutvuda vaid mõne üksikuga.
Parim variant on riskide hindamine teenusepakkuja ja tööandja/ettevõtte esindaja koostöös. Sellisel moel panevad pead kokku ju kaks eksperti: tööandja, kes tunneb oma ettevõtte tööd ja selle eripärasid, ning teenusepakkuja, kes tunneb riskide hindamise metoodikat ja oskab anda riskidele objektiivse hinnangu. Riskianalüüsi parima mudeli puhul saavad ohtude ja ennetusabinõude kohta sõna sekka öelda ka töötajad.
Riskianalüüsi esitamine
1. septembrist 2021. aasta muutus tööandjatel kohustuslikuks esitada riskianalüüs Tööinspektsioonile digitaalselt.
Esitamiseks on kaks viisi:
- riskianalüüsi olemasolul saab selle Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas üles laadida;
- kui ettevõttel ei ole riskianalüüs läbi viidud, saab selle teha iseteeninduskeskkonnas uue digitaalse töövahendi abil. Riskianalüüsi moodulis on välja toodud erinevad ohutegurid ning abinõud konkreetse ohu vältimiseks ja vähendamiseks, alustades üldistest probleemkohtadest töökeskkonnas ning jätkudes tegevusalapõhiste ohtudega. Riskide hindamise töövahend aitab suurendada ettevõtete teadlikkust töökeskkonna ja sellega seotud ohtude kohta, võimaldab anda ettevõttele vajalikku abi, otsustustuge ja tagasisidet töökeskkonna parandamisel ning motiveerib ettevõtet looma ohutuid ja tervislikke töötingimusi ning koostama ohtude maandamise tegevuskava.
Ettevõtte riskianalüüsi näeb üksnes sama ettevõtte esindaja, teised sellele infole ligi ei pääse.
Kui Tööinspektsioon on ettevõtte suhtles alustanud järelevalvemenetluse, saavad üksnes menetlejad ligipääsu ettevõtte riskianalüüsile, sh tekib võimalus avada riskianalüüsi faile ja tutvuda riskianalüüsi sisuga. Kui ettevõte on iseteenindusse riskianalüüsi failina üles laadinud või koostanud selle iseteeninduses töökeskkonna riskide hindamise töövahendi abil, aga Tööinspektsioon ei ole ettevõtte suhtes järelevalvemenetlust alustanud, siis näevad menetlejad ainult seda, kas ja millal on ettevõte riskianalüüsi esitanud. Riskianalüüsi sisule juurdepääs puudub.
Riskide hindamine ja ohjamine
Riskianalüüs on tegevus, millega tööandja selgitab välja ja hindab töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada. Näiteks ebapiisav valgustus, sundasendis töötamine, kokkupuude kemikaalidega või pideva müraga.
Oluline on avastada tervist ohustavad tegurid enne kui need töötajaid kahjustavad ning mõelda ka lahendustele. Riskianalüüsi praktiliseks osaks ongi ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks.
Riskide hindamine ja nende maandamine mõjutavad nii töötaja tervist kui ka tema töövõimet ja ettevõtte tulemuslikkust. Kui näiteks töötajat häirib üks või mitu tegurit (müra, tõmbetuul, puhkeruumi puudumine vms), esineb tõrkeid töökorralduses (mittekorras töövahendid, lisaülesanded jne), siis pole ka tema töö efektiivsus parim. Kui töötaja aga näeb ja tunnetab, et temast hoolitakse, aitab see enamasti suurendada töötaja motivatsiooni ja seeläbi parandada ettevõtte tulemusi.
Riskianalüüsi viivad läbi tööandja esindajad, vastav teenusepakkuja või teostatakse see ettevõtte esindajate ja ettevõttevälise teenusepakkuja koostöös. Töökeskkonna riskianalüüsi tegemiseks puudub ühtne metoodika. Seadus sätestab vaid põhinõuded ja iga ettevõte saab leida talle sobivaimad lahendused. Seaduse kohaselt on viis põhinõuet järgmised:
- töökeskkonna ohutegurite väljaselgitamine,
- vajadusel ohutegurite parameetrite mõõtmine,
- riskide hindamine töötaja tervisele ja ohutusele arvestades esimest punkti,
- riskianalüüsi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vormistamine ja säilitamine.
- riskianalüüsi alusel kirjaliku tegevuskava koostamine, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning selleks vajalike vahendite eraldamine.
Riskianalüüsi tegemine on järjepidev protsess ja riskianalüüsi peab hoidma pidevalt vastavuses olemasoleva töökeskkonnaga. Pärast ennetusabinõude rakendamist tuleb hinnata nende piisavust arvestades inimeste ja tehnoloogia vahetumisega ning seadmete ja hoonete amortiseerumisega.
Riskianalüüsi teostamise tegevuskava
- Riskianalüüsi töögrupi koostamine ja/või teenuse sisseostmine.
- Töökeskkonnaga tutvumine ja ohutegurite väljaselgitamine. Selleks võiks rakendada nii vaatluseid, vestlusi kui ka küsimustikke.
- Ohutegurite ja riskide hindamine töötaja tervist ja iga arvestades. Selgitatakse välja, kes ja kuidas on ohustatud. Vajadusel ohutegurite parameetrite mõõtmine.
- Realistliku tegevuskava loomine puuduste kõrvaldamiseks ühes prioriteetsete tegevuste, vastutavate isikute ja ajakavaga.
- Riskianalüüsi vormistamine ja kättesaadavaks muutmine töötajale, juhtkonnale ja vajadusel ka tööinspektorile ning tulemustest töötajate teavitamine.
- Tegevuskava täitmise kontrollimine.
Riski suuruse hindamine
Nii Eestis kui mujalgi Euroopas on lihtsuse tõttu leidnud sagedast kasutamist Euroopa Töötervishoiu ja Tööohutuse Agentuuri soovitatud maatriks, mille järgi määratakse riski tase tulenevalt ohuteguri esinemise tõenäosusest ja tagajärgede tõsidusest. Nii esinemise tõenäosus kui tagajärgede tõsisus on jagatud kolmele erinevale tasemele.
Esinemise tõenäosust peetakse väga ebatõenäoliseks kui ohutegur ei ilmne töötaja kogu töötamise aja jooksul kordagi. Tõenäoliseks loetakse ohuteguri esinemist kui ohutegur võib ilmneda töötaja kogu töötamise aja jooksul ainult paar korda ning väga tõenäoliseks kui ohutegur võib ilmneda töötaja kogu töötamise aja jooksul korduvalt.
Tagajärge peetakse väheohtlikuks kui ohutegur võib põhjustada õnnetusi või haiguseid, mis ei põhjusta pikaajalisi kahjustusi (näiteks kerged haavad, silmaärritus, peavalu jms). Ohtlikuks liigitatakse õnnetused ja haigused, mis põhjustavad küll kergeid, aga pikaajalisi või reeglipäraselt korduvaid kahjustusi (näiteks haavad, kerged luumurrud, põletushaavad piiratud osal kehapinnast, nahaallergia jms).
Töökeskkonna ohutegurist põhjustatud õnnetusi ja haiguseid, mis põhjustavad raskeid ja püsivaid kahjustusi ja/või surma (näiteks amputatsioon, rasked luumurrud, põletushaavad suurel osal kehapinnast jms), liigitatakse eriti ohtlikeks.
Maatriksi kohaselt jagatakse riskid tasemetesse I‑V. I tase näitab vähest riski, mille puhul üldiselt pole vaja meetmeid rakendada.
Riski hindamise maatriks
| Tagajärjed | |||
| Esinemine | Väheohtlik (tervishäireid ei esine) | Ohtlik (kerge tervisehäire) | Eriti ohtlik (tõsine tervisehäire) |
| Väga ebatõenäoline | Vähene risk I | Vastuvõetav risk II | Keskmine risk III |
| Võrdlemisi ebatõenäoline, kuid võimalik | Vastuvõetav risk II | Keskmine risk III | Suur risk IV |
| Tõenäoline | Keskmine risk III | Suur risk IV | Talumatu risk V |
Ohu suuruse järgi tervisele ning rakendatavate abinõude olulisuse ja ulatuse alusel võib tabelis esitatud riskitasemeid selgitada järgmiselt:
- vähene risk (I tase) ‑ oht tervisele on ebatõenäoline ning võimaliku tervisekahjustuse tagajärjed väheohtlikud; erilisi abinõusid ei vajata;
- vastuvõetav risk (II tase) ‑ oht tervisele on kas väheohtliku tervisekahjustuse võrdlemisi ebatõenäoline tõenäosus või ohtliku tervisekahjustuse võrdlemisi ebatõenäoline tõenäosus. Vastuvõetav risk ei nõua üldjuhul lisaabinõude rakendamist, kuid ka nende puhul on oluline pidev ohutusabinõude teadmine ja täitmine ning töökoha üldine korrashoid, samuti tuleb need arvesse võtta ettevõtte töötervishoiu ja tööohutuse tegevuskava koostamisel;
- keskmine risk (III tase) ‑ tervisekahjustuse tekkimise tõenäosus võib ulatuda väga ebatõenäolisest kuni tõenäoliseni, tervisekahjustuse raskusaste vastavalt eriti ohtlikust väheohtlikuni. Sellises olukorras tuleb vastavad abinõud rakendada peatselt (3‑5 kuu jooksul) pärast riski hindamist;
- suur risk (IV tase) ‑ tervisekahjustuse tõenäosus on kas võrdlemisi tõenäoline või tõenäoline, tervisekahjustuse raskus samas kas eriti ohtlik või ohtlik. Taolised ohud nõuavad kiiret abinõude rakendamist (soovitavalt juba 1‑3 kuu jooksul pärast riski hindamist);
- talumatu risk (V tase) ‑ oht tervisele on suur nii tõenäosuse kui tervisekahjustuse raskuse aspektist. Töid ei tohi jätkata ega alustada enne, kui riski on vähendatud. Kui vähendamiseks vajalikke abinõusid ei saa rakendada vahendite puudumise tõttu, on töö ohualas keelatud.
Eraldi kriteeriumina tuleb silmas pidada konkreetsest riskitegurist ohustatud töötajate hulka – tõsisemalt tuleb suhtuda nendesse teguritesse, mis ohustavad üheaegselt paljude töötajate tervist. See on tähtis ka töökeskkonna parendamiseks astutavate sammude olulisuse järjestamisel.
Mistahes riskiteguri määra puhul, eriti aga kolmanda ja sellest kõrgema ohutaseme puhul, peavad töötajad olema juhendatud nii, et nad teavad, millisel viisil need riskid nende tervist ohustavad ning millised on ohutud töövõtted ja vahendid ohu vähendamiseks töötamise ajal.
Vastavalt seadusele peavad töötajad teada saama oma töökoha riskianalüüsi tulemustest. Praktikas kipub riskianalüüs olema küllaltki “salastatud” dokument, mis tööandja lauasahtlist kaugemale ei jõua; vaid tööinspektorile esitamiseks leitakse see kiiresti üles. Ideaalis võiks kogu dokument või vähemalt selle adekvaatne kokkuvõte olema töötajatele lugemiseks kättesaadav, riskianalüüsi tulemused aga kajastugu nii ohutusjuhendites kui ka ettevõtte riskide maandamise tegevuskavas.
Töökeskkonna riskianalüüsi läbiviija
Riskianalüüsi võib läbi viia tööandja või tema esindaja ise, kuid ta võib selle osta ka vastavalt teenusepakkujalt.
Mõlemal variandil on omad plussid, aga ka miinused. Riskianalüüsi ise tehes võib olla ümbritseva töökeskkonnaga sedavõrd harjunud, et ei osatagi kõiki ohte õigesti märgata. Tulemuseks on sisutühi dokument, millest kellelgi ei ole midagi õppida. Tavapärane on ka nende ohutegurite, millega pidevalt kokku puututakse ja millega ollakse „harjunud“, alahindamine – nii jääb töötaja tervist mõjutav ohutegur kõrvaldamata, sest hindamistulemus ütleb, et ei ole vaja mõtelda riskide vähendamise abinõudele.
Samas ei oleks vaja karta ka riskide ülehindamist – kõige väiksemgi tegevus mistahes riski vähendamisel võib tuua kasu, parandades näiteks nii töötajate töösse suhtumist kui ka lõpuks tervema töökeskkonna kujunemise kaudu tööviljakust.
Hinnates ettevõttes riske oma jõududega on plussiks eeskätt meeskonnatöö. Mõeldamatu oleks teha seda üksinda: kas on olemas nii universaalset inimest, kes tunneb kõiki tööprotsesse ja suudab neid analüüsida ohutegurite seisukohast?
Riskide hindamise teenust ostes ei pruugi jällegi teenuseosutaja leida või osata analüüsida selliseid ohuallikaid, mis esmapilgul üldse silma ei torka. Mõned tegurid on teada vaid konkreetset tööd tegevale töötajale, kes kas järgib harjumuspäraselt ohutusnõudeid või ignoreerib ohtu. Ent võimalik on ka, et ka töötaja ise pole ohust teadlik. Mõni oht on seotud mingi töö tehnoloogia või seadmega, kus töö igas etapis võib esineda erinev olukord, millistest aga võõras inimene saab lühikese visiidi jooksul tutvuda vaid mõne üksikuga. Tõsise suhtumisega teenusepakkuja uurib tehtava töö iseärasusi muidugi põhjalikult. Ent vahel piirdutakse vaid sellega, mida ise hetkel nähakse, ning mõnikord koostatakse riskianalüüsinimeline dokument tööandja ütluste põhjal ise töökeskkonda külastamata. Viimati kirjeldatud tegevusel ei ole mõtet.
Riskianalüüsi koostamise teenuse ostmise juures võib olla plussiks kindlustunne, et analüüsi viib läbi spetsialist, kes tunneb riskide hindamise ja dokumenteerimise metoodikat, tööandja aga hoiab kokku aega, mis kuluks hindamisele.
Mõelda tasuks aga ka võimalusele, kus riske hinnatakse teenusepakkuja ja tööandja/ettevõtte esindaja koostöös. Sellisel moel panevad pead kokku ju sisuliselt kaks eksperti – tööandja, kes tunneb oma ettevõtte tööd ja selle eripärasid, ning teenusepakkuja, kes tunneb riskide hindamise metoodikat, ja tänu sellele oskab ehk hinnanguid anda objektiivsemalt, riske mitte alahinnates. Riskianalüüsi parima mudeli puhul kaasatakse ka töötajad, kel on samuti oma seisukoht nii ohtude osas, mida nad tunnetavad, kui ka ennetusabinõude tõhususe või vajakajäämiste osas.
Töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimine
Esmalt püütakse välja selgitada kõik ohud, ükskõik kui tühised need ka ei tunduks. Osa ohtusid võivad olla ühised kogu ettevõttele, osa aga võivad esineda vaid teatud töölõigu puhul. Seetõttu on mõttekas hinnata ohud eraldi igal töökohal.
Töökoha ohtudest objektiivse ülevaate saamiseks peaks alustama töötingimuste kirjeldamisega. Kirjeldused peavad olema piisavalt detailsed, et ka inimene, kes antud töökohti pole iial näinud, saaks küllalt selge pildi selle olukorrast. Nii ei saa lugeda piisavaks kirjelduseks näiteks väidet, et töökeskkonnaks on tavaline lukksepatöökoda. Kirjeldada tuleb ruumide asetust, suurust, töökohtade paigutust, valgustuse ja sisekliima tingimusi, tööriistu ja teisi vahendeid, tööülesandeid, töö üldist korraldust ning ka puhkamise ja pesemistingimusi. Vaatlust aitab lihtsamaks muuta abistav vaatlusprotokoll, kus riskitegurite nimistu ja hindamise skaalad on unustamise vältimiseks silme ees.
Töötingimusi aitab visualiseerida töökohtade ja tegevuste pildistamine. Digifotode kasutamine teeb pildimaterjali dokumenteerimise ja selgitustega varustamise üsna lihtsaks, mistõttu on seda töökeskkonna kirjeldamisel mõistlik ka kasutada.
Küllalt palju informatsiooni annab töötajate küsitlemine, mille eesmärgiks on saada ülevaade töötajate arvamusest töötingimuste ning tajutud probleemide kohta. Vaatamata sellele, et paljudel juhtudel ollakse oma töökoha töötingimustega sedavõrd harjutud, et riskide esinemist ei peeta tõenäoliseks, aitab hästi ettevalmistatud küsimustik paljusid olukordi siiski õigesti hinnata. Lisaks võib taoline küsitlus panna töötaja uuesti mõtlema tema tööga seotud probleemidele, mis omakorda võib osutuda heaks võimaluseks tõsta töötajate teadlikkust töökeskkonnast ja riskide vähendamise abinõudest.
Riskide vähendamise üldised põhimõtted
Kui tööga seotud riskidele on antud hinnang, siis on loomulik jätk tegevuskava koostamine suuremate probleemide kõrvaldamiseks. Tegevuskava on meelespea eelkõige ettevõtte juhtidele, et plaanitu saaks ikka teostatud ja seda õigeaegselt. On loomulik, et kõikide tegurite kõrvaldamine töökeskkonnast ühekorraga pole võimalik – selleks tuleks töötamine lõpetada ja ettevõte sulgeda. Küll aga tuleb tegevusi planeerides silmas pidada järgmisi põhimõtteid.
- Vältida tuleks ajutisi lahendusi. Need on enamasti ebapiisavad, ent kipuvad jääma kestma kauemaks, kui esialgu kavandatud. Põhimõtteliselt loetakse ka isikukaitsevahendi kasutamist ajutiseks lahenduseks; neid töid, kus tehnoloogia ei võimalda 100% ohutuid tingimusi ilma isikukaitsevahenditeta, on tegelikult väga vähe.
- Eelistada tuleks lahendusi, millest võidab rohkem töötajaid. Näiteks ühe töötaja töökohale laualambi muretsemise asemel oleks otstarbekas parandada kogu ruumi valgustust.
- Tõsisemaid tervisehäireid põhjustavad tegurid tuleb maandada eelisjärjekorras. Näiteks kui mõne mehhanismi liikuvad osad on vastava kaitsekatteta ja samas on ka valgustustingimused töökohal nigelad, siis tuleks alustada seadmele kaitsekatte paigaldamisest. Ent lõpuks peab ka valgustus korda saama.
- Tegevuskava peab paratamatult arvestama realistlike võimalustega. Seetõttu tuleb kulukamad tegevused planeerida ajajärku, kus vahendite leidmine on realistlik. Esmalt tuleb teha ära hädavajalik. Siiski ei saa vahendite puudumine olla ebatervislike töötingimuste vabanduseks või õigustuseks. Töö peab saama tehtud nii, et selle tegija jääb täie tervise juurde.
Töökeskkonna ohutegurite mõõtmine
Paljude tegurite puhul on teada, millistes väärtustes need tervist ohustavad. Osa tegureid esinevad töökeskkonnas vaid episoodiliselt, seetõttu pole ühekordne teguri mõõdistamine pahatihti piisavalt informatiivne. Parim lahendus oleks tegurite seire (pidev mõõdistamine mingi ajaperioodi vältel). Viimane võib olla küll keerukas, ent mitmete tegurite osas siiski teostatav ja mitte alati ülemäära kallis.
Vahel võib juhtuda, et ohuteguri toime realiseerub alles siis, kui töötaja organism on selle ohuteguriga kokkupuutest saanud mingi aja vältel kindla “teguri” koguse ehk doosi. Sellisel juhul on mõistlikum mõõta just nimelt doosi, mille töötaja on saanud. Levinumaks meetodiks on ioniseeriva kiirgusega kokkupuutuvatel töötajatel kasutatavad kiirguse dosimeetrid, mis muudavad oma värvi kiirguse koguhulga ehk saadud kiirguse doosi järgi. Analoogselt on võimalik määrata mitmete kemikaalide (kemikaalid, mis erituvad organismist väga aeglaselt ning võivad nö kuhjuda ning selle tõttu mõju avaldada) doosi. Veel on võimalik mõõdistada töötajale mõjuvat müradoosi. Doosi mõõdistamise kasuks räägib asjaolu, et ühekordne mõõdistamine mingis ruumiosas ei pruugi hõlmata kõiki töö tegemise kohti (ruume) ega ka kõiki protsessi etappe. Seetõttu võib kujuneda oht, et mõned sündmused ja sellega kaasnevad tegurid võivad jääda õigesti hindamata. Samuti on võimalik, et mõni tegur esines juhuslikult vaid mõõtmise perioodil, mistõttu see võib saada hoopis üle hinnatud.
Mõõdistamised on üldiselt objektiivsed, ent seda siiski vaid juhul, kui mõõtmisel kasutatud metoodika on täpselt kirjeldatud ning neid meetodeid järgitakse rangelt. Mõõdistamise puhul kehtib nõue, et mõnede ohutegurite mõõtetulemused peavad olema tõendatult jälgitavad Mõõteseaduse tähenduses. See tähendab, et mõõteprotokollis kirjeldatud meetodil korduv mõõtmine annab sama tulemuse lubatud vea piires. Seega eeldab nii mõõtmine (mis omakorda eeldab nähtuse ja selle mõõtmiseks kasutatava aparatuuri ning mõõtemetoodika tundmist) kui ka tulemuste protokollimine pädevust. Mõistlikuks ei saa lugeda praktikat, kus lähtutakse seisukohast, et kui on olemas mõõteriist, siis võib igaüks teostada mistahes mõõtmisi. Sageli on olulisem mitte aparaadi headus, vaid protseduurireeglite tundmine ja järgimine.
Miks lasta mõõtmised läbi viia akrediteeritud laboril?
Mõõtmise usaldusväärsust ei taga mitte ainult kalibreeritud või taadeldud mõõteriist vaid ka pädev mõõtja, kes oskab mõõteriistaga mõõdetud tulemusi asjakohaselt tõlgendada ning võrrelda õigusaktis või standardis toodud normidega. Mõõtmise tulemusi võib olla vaja kasutada hilisemalt kohtuvaidluses näiteks kutsehaigestumise asja arutamisel ning kohus arvestab tõendina ainult akrediteeritud labori poolt läbi viidud mõõtmiste tulemusi.
Akrediteeritud laborite nimekiri on toodud Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehel.
Psühhosotsiaalsete ohutegurite riskianalüüs
Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusele peab tööandja tööstressile lähenema nii nagu igale teisele töökeskkonnast tulenevale ohutegurile, hinnates töökeskkonna psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenevat ohtu töötaja tervisele läbi riskianalüüsi.
Psühhosotsiaalsete riskide hindamisel saab lähtuda samasugusest viieastmelisest riskianalüüsi protsessist, mida kasutatakse ka näiteks füüsikaliste ohutegurite hindamisel.
- Teha kindlaks võimalikud ettevõtte töötajaid ohustavad ohutegurid. Selleks tuleks end esmalt kurssi viia erinevate psühhosotsiaalsete ohuteguritega, et osata märgata just enda ettevõttes olulist. Organisatsioonis esinevate võimalike ohutegurite määratlemisel võivad olla abiks vestlused töötajatega, juba teostatud rahulolu-uuringud või eelnevate riskianalüüside tulemused.
- Hinnata, missugused töötajate grupid on ohustatud. Selleks on võimalik kasutada erinevaid meetodeid, näiteks hinnata olemasolevaid andmeid töötajate haiguspäevadest või osakondade personalivoolavusest, kasutada ankeetküsitlusi, viia läbi individuaalseid või fookusgrupi intervjuusid, kasutada juba olemasolevaid andmeid arenguvestlustelt või rahulolu-uuringutest.
- Andmete analüüsi abil selgitada välja kõige olulisemad riskid ning sellele järgnevalt töötada välja võimalikud lahendused riskide maandamiseks. Pärast andmete analüüsi ja olulisemate üldiste riskitegurite määratlemist tuleks lahenduste väljatöötamisse kindlasti kaasata töötajad – nemad on oma töö osas parimad eksperdid. Võib juhtuda, et küsimustikus esile kerkinud laiem probleem ei ole esitatud lahenduste väljatöötamiseks piisava täpsusega või on töötajate abi vaja riski maandamise meetme tõhusal rakendamisel. Meeles tasub pidada, et kõige tõhusamad on organisatsiooni tasandil probleemi ennetamisele suunatud meetmed, kõige kallim aga on tegeleda tööstressi tagajärgedega.
- Analüüsi tulemused ning sellega seotud tegevuskava tuleb vormistada kirjalikult. Tegevuskava peab olema piisavalt konkreetne, hõlmates lisaks tegevustele ka vastutusi, määratud ressursse ning ajakava.
- Edaspidi tuleks jälgida tegevuskava täitmist ning analüüsi on kasulik regulaarselt korrata, kontrollimaks rakendatud meetmete tulemuslikkust ning leidmaks uusi tekkinud probleeme. Kohustus riskianalüüsi korrata on näiteks töötingimuste muutumisel või tööga seotud haiguste ilmnemisel.
Riskianalüüsi protsessis on esmatähtis tagada andmete konfidentsiaalsus ja küsimustikele vastajate ning intervjuudes osalejate anonüümsus – andmeid kogutakse ja analüüsitakse vaid grupitasandil. See on oluline, kuna muidu ei saa töötajatelt oodata oma seisukohtade ning probleemide avameelset väljendamist ning vältida konfliktialtides olukordades töötajate tagakiusamist. Väikeses organisatsioonis, kus anonüümsust ei ole võimalik tagada, tuleb töötajatele analüüsi käigus see ka selgelt teada anda.
Riskianalüüsi töövahend
Riskianalüüsi ja tegevuskava koostamiseks on üheks võimalikuks abimeheks Tööinspektsiooni riskianalüüsi digitaalne tööriist, mille leiad TEIS iseteeninduskeskkonnast. Tööriist on mõeldud eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ning on mugavaks abimeheks töökeskkonna ohtude hindamisel ja tegevuste planeerimisel ning haldamisel. Täpsemalt loe SIIT.
Tööohutus ja töötervishoid puudutab meid kõiki
Tööohutus ja töötervishoid – hea sinule, hea äritegevusele
Küsimused töökeskkonna riskianalüüsi kohta
