Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud võlaõigusseaduse §-s 115 ja sama seaduse 7. peatükis. Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud töölepingu seaduse 4. peatükis. Võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid saab tööandja kasutada üksnes juhul, kui töötaja on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumises süüdi (TLS § 72).

Tööandja kahju hüvitamise nõue ja selle eeldused

Tööandja kahju hüvitamise nõue saab edukas olla vaid siis, kui selle rahuldamiseks on täidetud järgmised üldised eeldused:

• töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);
• tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);
• töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades töölepingu seaduse §‑s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Nimetatud eeldusi on käsitletud näiteks Riigikohtu 11. veebruari kohtuotsuses tsiviilasjas 2-19-2497/71, punktis 23.