Juulis pöördus Eesti Õliühing maksu- ja tolliameti ning rahandusministeeriumi poole ettepanekuga muuta kohustuslikuks vedelkütuse saate- ja vastavusdokumentidel päritolumaa lahtrite täitmine, ent ministeeriumi vaates pole läbipaistvuse suurendamise eesmärki mõistlik tagada formaalsete nõuetega, vaid see tuleks saavutada ka sisuliselt.

“Leiame koos maksu- ja tolliametiga, et esitatud ettepanek praegusel kujul vajab täiendavat analüüsi ja arutelu. Aktsiisikauba e-saatelehele ja vastavussertifikaadile päritoluriigi lisamine eeldab eelnevalt mitmete probleemide lahendamist,” nentis ministeeriumi finants- ja maksupoliitika asekantsler vastuses õliühingule.

Lisaks jääb Liivamäe sõnul ühingu ettepanekus ebaselgeks, kes hakkab kütuse päritolu kindlaks tegevat menetlust igakordselt läbi viima ning milliste dokumentide alusel päritolu kindlaks määratakse.

“Ettepanekus pakutud vastavussertifikaat on teise funktsiooniga dokument, mille eesmärk vedelkütuse seaduse kohaselt on tagada kütuste vastavus keskkonna- ja kvaliteedinõuetele. Vastavussertifikaate väljastavatel laboritel puudub praegu pädevus, võimekus ja tõenäoliselt ka huvi kütuse päritolu väljaselgitamisega tegeleda. Erinevalt kütuse kvaliteedist, mis on laborianalüüsiga üheselt määratav, on kauba päritolu tuvastamine sellest täiesti erineva sisuga menetlus,” selgitas asekantsler.

Ta märkis, et parim ülevaade kaubast ja sellega kaasnevatest dokumentidest on kütuse müüjatel ja käitlejatel endil, kuid nõutava informatsiooni usaldusväärsust ei saa tagada isik, kes ise on majanduslikult huvitatud kütuse müügist. “Seega tuleks leida kolmas sõltumatu osapool, kes oleks erialaselt pädev kütuse päritolu kindlaks tegema. Kas selleks võiks potentsiaalselt olla erialaselt pädev audiitor või muu isik, vajab arutamist,” kirjutas Liivamägi, lisades, et päritolu määramine ei tohiks kaasa tuua ka märkimisväärset täiendavat administratiivset koormust ega rahalist kulu kütusemüüjatele, mis võiks kanduda kütuste niigi väga kõrgesse lõpphinda.

Samuti on ettepanekus viidatud vastavussertifikaadi kasutamine ministeeriumi vaates poolik lahendus, kuna seda dokumenti kasutatakse üksnes osade vedelkütuste kvaliteedinõuetele vastavuse tõendamiseks, tekitades lünga ülejäänud vedelkütuste puhul.

“Tuleb ka arvestada, et enne nafta- ja naftatoodete impordikeeldu Vene Föderatsioonist ja Valgevenest Euroopa Liitu oli liikmesriikide kütusekäitlejate mahutites suurtes kogustes sealt imporditud kütuseid. Nimetatud kütuste müügile piirangud puuduvad ja sellise kütuse müügi ebaeetilisuse üle otsustab iga ettevõtja ise,” lisas asekantsler.

Aktsiisikauba lähetamisel liikmesriikide vahel kasutatakse saatelehtede haldamiseks Euroopa Liidus (EL) ühtset liikumise- ja kontrollisüsteemi ning saatelehtede täitmine on reguleeritud komisjoni määrusega. Päritoluriigi lahtri kasutamine kohustuslikuna kütuste puhul eeldaks seega EL-i õiguse muutmist, mis eeldab liikmesriikide konsensust ja on väga ajamahukas protsess.

“Lisaks märgime, et Teie ettepanekus kirjeldatud kohustuste sõnaselge puudumine praegu ei takista juba täna kütuseettevõtjatel omal algatusel avaldada käideldava kütuse päritolu ning seeläbi vabatahtlikult suurendada kütuseturu läbipaistvust,” osutas asekantsler.