Tööandjate tööjõutermomeeter oli eelmise aasta viimases kvartalis 33 plusskraadi, sama mis kvartal varem – jätkuvalt kuum.

Tööjõutermomeeter võtab arvesse töötute ja vabade ametikohtade arvu ning tööandjate hinnanguid sellele, kui suur probleem tööjõuturul parajasti on. Tööandjad alustasid tööjõutermomeetri avaldamist 2018. a alguses. Esimeses kvartalis oli temperatuur juba ohutsoonis – 31 plusskraadi. Teises kvartalis tõusis temperatuur 36 kraadini ja langes kolmandas taas 33 kraadini.

Seega oli temperatuur tööjõuturul kogu 2018. aasta ohutsoonis. Riikliku eriolukorra kehtestamiseks pole veel põhjust, kuid nõrgema tervisega tööandjad pidid juba lõõskava päikese eest varju otsima. Nii pidas konjunktuuriuuringute andmetel 36% tööandjatest neljandas kvartalis tööjõupuudust kõige suuremaks äritegevust takistavaks probleemiks. See näitaja olnuks veelgi kõrgem, kui osal töötleva tööstuse ettevõtetel poleks olnud üht veel suuremat muret – vähest välisnõudlust.

Igal juhul peavad tööandjad tööjõupuudust endiselt probleemiks. Tööjõupuudust peab peamiseks äritegevust piiravaks teguriks 42% ehitussektori, 37% teenindussektori ja 29% tööstussektori ettevõtete juhtidest.

Töötajaid kavatseb 2019. aasta esimeses kvartalis juurde värvata 16% teenindussektori, 9% jaekaubanduse, 12% ehitussektori ja 13% tööstussektori ettevõtetest. On ka neid tööandjaid, kes prognoosivad töötajate arvu vähenemist, kuid seda vaid jaekaubanduses ja ehituses. Töötleva tööstuse ettevõtjatel on plaan töötajaid pigem juurde värvata. Samal ajal tahavad töösturid suurendada investeeringuid (36% vastanutest), mille peamine eesmärk on tehnoloogiate uuendus ja automatiseerimine, et tööjõumahukust vähendada (49%).

“See on hea märk, et tööstus otsib puuduvale tööjõule asendust tehnoloogias. Nüüd võiks ka valitsus näidata head tahet ja vähendada omalt poolt ametnikkonda,” ütles kommentaariks tööandjate liidu juhataja Toomas Tamsar.

Kui tööjõupuudust leevendada ei õnnestu ja nõudlus ei taandu, võib temperatuur tööjõuturul tõusta üle 40 kraadi. Sel juhul oleks tegemist juba kriisiga, mis viimati valitses tööjõuturul 2006-2007. Aastatel 2017-2018 võttis valitsus vastu mõningaid meetmeid, mis võivad tööjõupuudust tulevikus leevendada – vanemapuhkuste ja pensionide paindlikumaks muutmine, töövõimereform, pensioniea tõstmine korrelatsioonis oodatava eluea tõusuga ning tippspetsialistide ja lühiajalise töötamise lihtsustamine kolmandate riikide töötajatele.

Selleks et tööjõupuudust oluliselt leevendada, tuleks riigil

• veelgi suurendada paindliku töötamise võimalusi (erandid tööaja, -koha, maksustamise ja teistes liigselt piiravates reeglites) ning toetada elukestvas õppes osalemist ja integratsiooni, et kaasata võimalikult palju kohalikku, kuid mittetöötavat elanikkonda. Tulevikutööjõu adekvaatseks koolitamiseks peaks riik oma haridustellimust erialaharidust pakkuvatele koolidele oluliselt paremini suunama. Praegu koolitatakse väga palju spetsialiste, kes väga tihti oma erialal tööd ei leia või ei saa selle eest konkurentsivõimeliselt tasustatud, sest neid erialasid ei ole lihtsalt enam vaja.
• leevendada piiranguid kolmandate riikide spetsialistidele, kellele tööandja on nõus maksma vähemalt keskmist palka ja kes tahaksid siin töötada enam kui ühe aasta.
• panustada rohkem teadus-arendustegevusse ja selle sidumisse erasektori vajadustega, et vähendada tööjõumahukust. Ka riik ise peaks avaliku sektori efektiivsust veelgi tõstma. Selle tulemusena vabaneks tööjõudu ja maksuraha. Et elatustaset parandada, peavad kõik arenema – nii töötaja ja tööandja kui riik.

Tööjõupuudust võis 2018. aasta jooksul kõige rohkem leevendada lühiajalise töötamise lihtsustamine kolmandate riikide kodanikele ning IT valdkonna spetsialistide väljaviimine kvoodipiirangute alt. Kui 2016. a anti Eestis lühiajaliseks töötamiseks luba 1800 ja 2017. a 7600 kolmanda riigi kodanikule, siis 2018. a anti selliseid lubasid, mille alusel võib Eestis töötada ühe aasta ja peab siis kodumaale naasma, lausa 20 000. Pole välistatud, et osa nendest töötajatest töötas mitteametlikult või renditööjõuna Eestis juba varem.

See oli kindlasti õige otsus ja majandusele uue stiimuli andmiseks tuleks sisserände piirarvu alt vabastada ka teisi kolmandate riikide spetsialiste, kellele tööandja oleks valmis maksma vähemalt keskmist palka ja vormistama töölepingu kauemaks kui aastaks. Keskmise palga nõue, kohalikust töötajast pikem kohanemisperiood ja värbamisele kuluv bürokraatia on piisavad kriteeriumid, et tagada, et siia tuleks vaid need, keda majandusareng tõesti vajab ja vaid nii kauaks, kui täiendava tööjõu jaoks vajadust on.

Käputäis neist, kes Eestisse päriselt elama jääks, on ilmselt tublid ja kohanemisvõimelised maksumaksjad, kelle üle oleks meil ainult hea meel.